KUI mu väsimus, õhupuudus, kerge iiveldus, pisted vasakus küljes ja higistamine peaksid tähendama, et olen teist korda järjest kopsubakteri ohvriks langenud nagu vaene Mirr, siis ei jää mul küll üle muud kui kasutada järgmisi väljendeid:

pagana pihta;

tuhat ja tuline;

sindrinahk.

Ülalmainitud sümptomid pole mul muidugi takistanud 24 tunni jooksul kaks korda kinos käimast (“Mu mustikakarva ööd” – ausalt öeldes jäin magama, aga olin ka väsinud ja veini joonud; Norah oli tubli, Jude ei meeldi mulle nagunii; siuke rauge luilutamine oli. “Saatuse iroonia 2: lugu läheb edasi” – täitsa tore, sai naerda ja õhata ja no ega “Dozori”-Timuril sünnigi päris ilma kimamata ja sädemeid pildumata filmi teha).

Aga nüüd variseb mu rümp üsnagi rõõmsalt divanoidi peale. Tänased lehed kõik lugemata ja.

Väike meenutus meie armsast jõuluõhtust: Mii ja Mirr mammaga. Jõuluvana küll helistas ja ütles, et lasi päkapikkudel kingid ukse taha panna, aga sellest polnud midagi. Ikka oli tore ja mis seal salata, veidike muretum olek ka.

– Peaks nüüd mingit Krossi lugema. Aga enne lõpetan “Sügisballi” ära. Mulle ilgelt meeldib muuseas. Eelmisest korrast pole mul meeles midagi peale kahe sõna: “Theo” ja “elund”.

– Ega sul sellest filmist kah suurt midagi muud meelde ei jäänud :)

Tegelikult. Tegelikult on muidugi tunne, et neid vanu, väärikaid ja häid kaob lausa järjest …

Hakkab looma, hakkab looma, kui mõnus …

Neljapäeval panin keeksi ahju ja hakkasin köögis kinke pakkima. Ja lõpuks avanes mul võimalus kuulata saateks Vikerraadio arhiivi, “Inemise sisu”. Olen alati Tarmo peale kade, kes oma arvutitöö saateks arvutist saateid kuulab. Mina töötan sõnadega, ei saa teisi sõnu juurde kuulata – seda enam, et statsionaarselt möllab-kraakleb selja taga kaks last.

Nojaa. Aga see neljapäeva õhtu või pigem juba öö oli sulnis. Ahjust tuli head lõhna, kaifisin oma ilusaid pakkepabereid ja paelu ja kleepesilte ja mõtlesin vene ajale, kus leti alt saadud Kaubamaja nääripabereid mitu aastat järjest tuli jõulu eel siledaks triikida.

Ja eile õhtul oli “Bullerby jõulud” (Mii hoidis küll terve etenduse ajal kõrvu kinni, kõik lõugasid tema meelest) ja armas koosviibimine sõpradega meie pool. Ja napilt enne teatrisse minekut sai kuusk nurka ja ehted külge. Ja mul on tubli varu pikki valgeid küünlaid ja pool pudelit punast veini tänaõhtuseks mekutamiseks ja oh, kommilademetest ei maksa rääkidagi.

Hakkab looma, hakkab looma, mõnus …

Ilusaid jõule kõigile!

On siin veel mõni minusarnane friik, kellele sinised tulukesed kesklinna puude ja muude asjade küljes ajavad külmavärinad peale? Brr.

Eriti alatu on hakata pärast mitmenädalast haiguspuhkust ja meeleolukat nädalavahetust (kaks kõrgekontsapidu pluss “Julia” viimne etendus, ah kui magusalt madalakontsaline) teisipäeval verist vahtu välja ajama ja jaurama, et juhe koos. A nädsa, on. Je suis comme je suis. Kaks last nädalate kaupa kodus ja siis töö.

Eeh, juba ainuüksi prantsuse keele peale mõtlemine tõstab mul tuju. Kas on võimalik, et armastus ühe keele vastu muutub perversseks? Mõni nädal tagasi ulgusin raadiost Michel Legrand’i loomingule pühendatud saadet kuulates lörinal nutta – no pole adekvaatne ju! Tõsi, olin toona veel parajalt haige ja enesehaletsushoogudes. Vedelesin öösärgi väel voodis, higi tilkus, juuksed pesemata. Aga siiski.

Kui eilses prantsuse keele tunnis pandi peale Nana Mouskouri esitatav jõululaul “Petit papa Noel”, kippus mul jälle nutt peale. No ausalt! Nana “Only Love ja hiiglaslikud prillid” Mouskouri! A no kui öelda selle tädi nime prantsuspäraselt, siis on ju päris pandav, Muskurrrrrrrrrriiiiiii. Ja jõulud ka … Mulle meenus, et see laul oli igiammuses ETV näärisaates, kus mingid lapsukesed esitasid popurriid jõululauludest ja Krjukov, kui ma e ei eksi, pead noogutas. Või oli see too saade, kus jõukareid oli mitu kohe? Ei mäleta. Aga mäletan seda, et see prantsuse keeles laulnud poiss (?) tegi mind kole kadedaks. A nää, nüüd on mul sõnad ees ja üritan ise kah viiksuda.

Eh.

Jõulukaardid on kirjutatud.

Nüüd veel jõulukeeks, omaenda kink postkontorist ära tuua ja tuvastada, kus müüakse Lasteka piltidega kama. Et seda siis lastega sheerida, öhöö.

Kes ütles, et mul on halb tuju?

Nüüd, kus ma olen oma punaseid kingi (neid varbadekolteega) viinaga töödelnud ja nendega vapralt ringi komberdanud, litsakaid võrksukki jalga venitanud ja peegli ees talumehega eputanud (väga range talumees, ei mingit maasikavahtu nagu presidendiproual) – NÜÜD saadab personalijuht ringkirja soovitusega, et firma homsel jõulupeol võiks eelistada MUGAVAT, mitte ülemäära pidulikku riietust.

Mingu nad pekki! Ma olen oma glamuuri ja diskursust pidanud nii kaua vaka all hoidma, et löön nad igal juhul letti.

Mugavat! Pähhhhhh! Mu kleit on väga mugav. Kingad … Nomitteniiväga. Aga kes ütles, et glamuur peab mugav olema? Ja nagu seisab mu stiilipiiblis: any aspiring Imelda Marcos needs to consider multiple locations and situations in order to ensure maximum and successful heel-wearing pleasure.

Teisalt – teisalt lähevad punakingakesed käiku juba täna õhtul. Ja kuna Tarmo püha kohus on oma vanaeite tantsitada ja kuulge, ma pole tantsupõrandal mingi riidekapi-Vilja, siis pole võimatu, et homme õhtul ilmun seltskonda kodusussidega. Aga need on mul kah muidugi nii glamuursed, et ükski konn ei köhi.

Kaubanduslik teadaanne: legendaarses Laine poes avatakse peatselt kondiitrikool ja pagariäri.

Nimi?

Kinnitage rihmad: Eddikont.