Monthly Archives: november 2006

Kuidas Triibikut vihale ajada? No viimasel ajal on…

Kuidas Triibikut vihale ajada? No viimasel ajal on see ülimalt kerge. Näiteks saan täna, novembri viimasel päeval sõnumi, et meie firma lapsi ootavad personalijuhi juures jõulukalendrid. Häh, iga korralik emme-issi, kel kalendrivärk plaanis ja eelmise aasta totaalne defitsiit meeles, on oma kalendri 1. detsembriks ammu ära ostnud.

No siis saame sel aastal ka meie Tarmoga omad jõulukalendrid. Mis pole ju tegelikult üldse paha. Ja personalijuht lisas nüüd, et sellist kalendrit pole küll kellelgi. Järsku on liköörikommidega? No see mulle juba meeldiks. Kas olete hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud?

Täiendus: isand T käis kalendritel järel ja helistas hingeldades, et nii kauneid jõulukalendreid pole tema silm veel näinud. Nii et võtan kõik kobinad tagasi.

See loom, kes eilse sitasitasita päeva kiuste ja tõttu kell kaheksa õhtul vatid selga tõmbas ja end ujulasse lohistas, sai mitu preemiat. Esiteks polnud röökivaid aeroobikuid ja mürtsuvat eurodiskot, mille tõttu ma õhtuse aja peale rihtisingi. Teiseks sumasid teisel basseinipoolel ringi vesipallurid nagu mingi eksootiline loomaliik. Tõsi, karjusid nemadki, ja vene keeles pealegi, aga seksikal mehisel häälel. Aeg-ajalt vilkusid mu silme ees vesipallidega dekoreeritud ujumispüksid (tervel meeskonnal ühtemoodi, kui nunnu!) ja sinised kõrvaklappidega kosmonaudimütsid.

Ja mul oli isiklik rada. Ja keegi ei hüpanud mulle pähe ega ujunud otsa. Ja saunas kõlas kell kümme õhtul üks mu lemmiklaule, Jimi Tenori “My mind (is an open book for you honey)”. (Seda saab kuulata siit.) Sauna-DJ on seal Kalevi spaas küll tasemel.

Pingelised ajad. Ostsin kõige karmima ženšennilaksu, mis apteegis leidus.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

– Oota, Miina, ma panen sul särgi püksi. – Jah, mu…

– Oota, Miina, ma panen sul särgi püksi.
– Jah, muidu jõuluvana hakkab näpistama mind.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Ma ei saanud tükk aega aru, miks meil nii kirevase…

Ma ei saanud tükk aega aru, miks meil nii kirevase palju kempsupaberit äkki on hakanud minema. No täitsa lõpp. Enam-vähem rull päevas. Siis tabasin süüdlase. Mii käib nüüd ju ise potil. Ühel päeval nägin, kuidas ta kõigepealt tõmbab mitu head meetrit lihtsalt poti kaunistuseks. No et midagi seal enam välja ei paistaks. Ja alles siis toimetab enda kallal. Mu laps pissib mind paljaks!

Mehed, need on ju ses mõttes head odavad pidada. Küsisin kunagi isalt, et kuidas neil siis püksid kuivad püsivad. No ja isa ütles, et löövad tilli seina külge kuivaks.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Just minu mõte, härra Hani! It is all ridiculousl…

Just minu mõte, härra Hani!

It is all ridiculously enjoyable, because the smirking and the quips and the gadgets have been cut back – and the emotion and wholesome sado-masochism have been pumped up. My only regret is that the classic Barry theme tune is saved for the closing credits. Mr Craig brings off cinema’s most preposterous role with insouciant grit: I hope he doesn’t quit too soon. I’d like see the next few films tackle 007’s off-duty life more: his hangovers, his money worries. Daniel Craig could make it work. For the first time in ages, I am actually looking forward to the next James Bond movie. (Peter Bradshaw, The Guardian)

“Dannieeel … (inisen Elton Johni viisil).” Mis te arvate, kelle pilt mul nüüd MSNis on? Ja mis riietuses? Eh, hea on olla vanamoor ja kena kalki liha kaugelt imetella. Mu magamistoa seinad on mentaalseid plakateid täis. Mul on mentaalne pinal mentaalse kustukaga, mida kaunistavad Danieli trii-, bii- ja muutsepsid. Kuidas, oo, kuidas küll elada järgmise Bondi-filmini?

Vastus: lõpeta mölin, sa kiimane eit, ja asu töö kallale. Varsti on nagunii “Friends”.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Robert Altman on surnud, nüüh.

Robert Altman on surnud, nüüh.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

"Ma tahan laulupäikeeeest! Ma tahan LAULUPÄIKEEEES…

“Ma tahan laulupäikeeeest! Ma tahan LAULUPÄIKEEEEST! MA TAHAN LAULUPÄIKEEEEEST!” Bussi esiistmel, valju ulgumise saatel. Tuleme Miina esimeselt teatrietenduselt “Jussikese seitse sõpra”. Päike läks lava taha, põhjustades lõpmata ahastust. Äärmiselt alatul kombel vaikib Mii seni, kuni komm suus sulab, ja hakkab siis jälle lõugama. Ja emotsionaalse intelligentsuse tippnäide: suur õde valib just selle olukorra, et hakata nõudma: “Emmeee, ma tahan hamstrit! Ma tahan hamstrit! Emme, ostame hamstri!”

Kodu tundub tõelise rahusadamana. See tunne jõuab kesta umbes viis minutit, sest vaene Mii põrutab peaga vastu seinanurka ja saab golfipallisuuruse sinise muhu. Oh sa saadana silmamuna, on see vast muhk. Ja on see vast nutt. Lõpuks pikutame teineteise kaisus suure voodi peal ja rahuneme, vaadates, kuidas kajakad, tuvid ja varesed sinitaeva taustal ringi seerivad. Miina küll väidab kurjalt, et tuvi pole lind, aga nutt jääb ikkagi järele ja kõrvad saavad pisaratest puhtaks pühitud. Sokiga. Mis on muuseas puhas.

Ei, kauneid hetki on kahe lapsega ikka ka, ausalt.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Laupäevane menüü: hakklihakissell. Söö ssssssssupp…

Laupäevane menüü: hakklihakissell. Söö ssssssssuppi, Anni Arro! Kui ikka perenaisel jahu pole, siis võtab perenaine hakklihakastme paksendamiseks tärklist nii mis naksub.

Reedene menüü: blogi- ja pärismaailma ühendamine täiesti ootamatus paigas. No missa teed ära, kui vaatad, et heldus, kui tuttav laps, siis et, heldus, kui tuttava näoga mees, aga ma ju ei tunne teda … Ja siis meenub sulle lapse ja mehega mestis olnud kena kõhukas leedi. Tunnike juurdlemist, et kas ma nüüd ikka lähen juttu tegema või ei, aga kui leedi hakkab juba oma peret ja kodinaid kokku korjama, siis tuleb teha carllewislik (no sorri, ma viibin ikka veel selles ajastus spordildasa) spurt ja elegantselt külje alla ujuda. Riskides muidugi teatava perverdioreooliga ja küsimusega, et mis pagana Triibik, ei tea, pole kuulnud.

Aga õnneks teati, oldi kuulnud. Ma ei tea, minu meelest oli tore. (Siinkohal soojad tervitused Kristale!)Ja tore oli ka kohtumispaik, äsja avatud Kidszone’i mängumaailm Pärnu mnt 139 e. Ma hommikul ei saanud esiti aru, et miks see jalg hästi ei paendu ja tagumik on kuidagi pikal, aga siis meenus korduv pallimerre viskumine ja Mirrile järele lippamine mööda kaunis kõrgeid treppe, et üheskoos liumäest alla lasta. No vana inimene tahab ju kah trallitada. Seal oleks kihvt omaenda sünnarit pidada, kui see võlavanglasse ei viiks. Mul on ikka südame peal vateeritud sumomaadlejakostüüm, millega oleks väga šikk selili prantsatada ja siis nagu sitikas abitult jalgu siputada ja oodata, kuni keegi sind suvatseb jalule tõmmata.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized