Glamuur võib sind tabada täiesti ootamatus kohas. Lähen mina Pelguranna raamatukokku, sest meie, Sõle oma on suvepuhkusel – ja naasen sealt kotitäie värskete Vogue’idega! Kõige värskem jäi sinna, seda ei tohtinud kaasa võtta, aga ülejäänud aastakäigu krabasin kaasa. Pidigi neil seal esimest aastat olema.

Nüüd on siis magus dilemma: meeliskleda esimese Vogue’i kallal – või vaadata osake “Greyd”? Trilemma õigupoolest: võiks ka alustada sealsamast hangitud raamatut “Juhan Viiding. Eesti luuletaja” (jätmaks muljet, et ma täiesti lowbrow pole).

Enne aga tuleb ahjust võtta pitsa, mille põhi on tehtud Põltsamaa Säästuka pitsapulbrist. Evelin ilmselt pigem sureks, kui seda suhu võtaks. Koosneb põhimõtteliselt ainult kräpist.  Väga hea! Tegelikult sobib see vist kõige paremini Vogue’i juurde… Ei, samas ei tohi rasvaseid näpujälgi jätta! No siis film võib-olla hakatuseks.

Kui mõnd suurt öötööd vahelduseks POLE, siis on lausa pentsik tunne – õhtul on mitu tundi vaba aega! Sellises seisundis võib isegi koristada. Eile näiteks teipisin külmkapi lagunenud riiuleid koleda pruuni ilgelt rõvedalt haisva teibiga. Ja kuulasin kõrvale vana “Inemise sisu”. Kaif. Dijkii.

Aktsiooni “lapsed esmakordselt kahekesi üksi kinno” saab lugeda kordaläinuks. Ma lihtsalt olen nendest lärmakatest Ameerika perefilmidest nii tüdinud. Solarise kino on sellisteks ettevõtmisteks CC Plazast oluliselt etema logistikaga, odavamast piletist rääkimata. Ning tagatipuks lubati seal mind preilisid isegi saali saatma, kuigi mul mingit piletit polnud. Aktsiooni saanuks lugeda hiilgavaks, kui oleks ise samal ajal mingit head vaatama saanud minna, aga Artises jooksva uue Tykweriga ei klappinud paraku. See-eest sai Humanas armsa sõbra seltsis tuustida ning pärast üks kiire kook süüa. Ses mõttes oli ikkagi hiilgav. Ja järsku see Tykwer polegi nii hea, peaks taustauuringuid tegema.

Kintsude siseküljed on hiiglaslike sinikatega kaetud – thank you Thighmaster from hell! Tegelikult ei juhtunud see mitte reite trimmimise, vaid kaheinimesevoodi vinnamise käigus ühest toast teise.  See oli remondi ja toavahetuse peamine valupunkt – kas ikka õnnestub see koloss minema lohistada. Õnnestuski, aga ilge piinaga, sest voodialuse panipaiga luugid hakkasid oma võimsate vedrude jõul lahti paugatama, kui voodit küliliasendis tassima hakkasime. Ja nende luukide kinnihoidmise nahka siis läksidki mu kaunid kintsud.

Tagatipuks! Tagatipuks oli nii, et Põltsamaa jõe ääres hakkas üks armas pirukakoer mu peale tigedalt haukuma. “Ta pole harjunud, et inimene niipidi on,” põhjendas peremees. “Niipidi” seisnes teki peal KÕHUTAMISES. Ja kui ma siis end kuulekalt selili keerasin, et penile meele järele olla, siis õhtul oli tagajärg käes. Puuk taguotsa küljes. Ja KÄRSS JÄI SISSE!

Eks ma siis nüüd kaen perra. Entsefaliidivastased süstid said õnneks hiljaaegu tehtud.

Aga eile olid Stromkal millimallikad! Julgelt kakskümmend viis aastat pole ma neid näinud, pigem, jah, isegi kolmkümmend… Lapsed muidugi kartsid neid kui tuld. Aga nii nunnud olid! Roosad!

 

 

Ja siis, kui esimene paan sinisetriibulist tapeeti oli ühel hetkel seinas, vaatas ta seda õudusega ja mõtles: appi, ma ei suuda seda iga jumala hommik viie sentimeetri kaugusel näost vaadata! Ma ei talu seda silmaotsaski! Ja ma ei harju sellega ilmaski!

See tunne oli üsnagi õudne. Sest kohutavate remondisebimiste tulemusena olid nad viimaks ometi saanud endise lastetoa mööblist enam-vähem puhtaks (kui välja arvata keset tillukest tuba sinise elevandina kõrguv nari ja hiiglaslik riidekapp) ning nüüd, teisipäeva hilisõhtul, siis tapeetimisega alustamiseni jõudnud. Kui nutused lapsed olid maalt korduvalt helistanud, et millal te, emme-issi, valmis saate ja siia tulete.

Uuh. Nunnud sinised triibud tundusid ühtäkki räigelt silmatorkavad. Ta   mõistis (nagu võinuks juba kevadel juuuubeda valuga Seppäläst ostetud hädavajaliku lillelise pluusi põhjal mõista, mis nüüd kapis seisab), et ta on mustrisõber ainult platooniliselt. Praktilise armastuseni see platoonika minna ei tohiks.

Aga noh, tuli midagi välja mõelda. Kummalisel kombel tundus see sinitriip voodi vastasseinas täitsa kena. Löödi käed, et paneme vastasseina, aga ärme siis voodi kõrvale pane, sinna paneme suvalise heleda. Ja tapeedineurootiku õnneks oligi juba nii pime, et sai ainult kaks triibulist paani ära panna ja siis kotile kobida. (Kott oli pagana palav, ei tohtinud ju aknaid lahti teha…).

Hiiglaslik tapeedimull, millega olime õhtul juba leppinud, oli hommikuks end vastu kõiki ootusi sirgeks venitanud. Ja triibikusein nägi täitsa nunnu välja.  Erinevalt mustrikartja valitud neutraalse heleda tapeediga seinast, mis vahetult pärast tapeetimist sarnanes maailma kõige odavamate asjade poest ostetud rõveda VAKSTUGA. Nahkne rõvedus röökis seinas ja toonitas iga viimast kui mügarat (mida seal omaaegse säästusilendamise ehk “lauspahtli asemel vanad ajalehed” on miljoneid).

No ülejärgmiseks hommikuks ehk siis tänaseks oli ka vakstu hakanud veidigi sarnanema selle tapeediga, mis ta rullis olles oli. Aga plaan, et täna saab siis suvekoju sõita ja viimaks ometi puhata väljateenitud puhkust, on täiega lörris. Tempo on olnud tigujas. Kahest toast ja vaheesikust on tapeeditud ainult üks tuba. Kogu elamine on mööblit, risu, sitta ja hiiglaslikke prügikotte ja kaste täis, mis teise toa vabastamiseks tuleb kuhugi toppida. Ja kuidas transportida teise tuppa mürakas kaheinimesevoodi oma kõrge päitsiga? Siit saab veel nalja.

Kirevase kassitapeedi lõikamine andis uue õppetunni, et mustriga tapeeti kulub tõesti oluliselt rohkem kui harilikku. Ja kuna poes kirevase kassitapeeti enam pole, siis tuleb jälle kombunnida midagi. Eluilmaski ei osta enam mustriga tapeeti! Või kui, siis ainult triibulist. Hah, kukkus kõva William Morrise imetleja välja, naljanumber! Täiesti mustrita tapeeti ka osta ei saa, sest siis jääb iga ebatasasus näha. Ühesõnaga: nüüd on saabunud seisund, kus sõimusõnad “vinüül”, “Ukraina tapeet” jm on kaotanud tähenduse ning eesmärk on ilu, maitsekuse, glamuuri ja diskursuse saavutamise asemel ainult üks. Saaks selle kuradi tapeedi, no täitsa ükskõik, mis tapeedi, seina!

P. S. Heeh, isegi pereisa ärkas juba üles. Mure ei lasknud magada. Aknad olid kinni ka, kole palav, meie senises magamistoas on hommikupäike. “Kurrat, lina oli nagu palk külje all! Maga nagu botulismipisik!” Küsisin, et mis selle botulismipisikuga siis on. “No see ju ei vaja elamiseks õhku!”

Jajah, juba läheb lahti. Lugesin ÕL-st pealkirja “Mis on Katrin Siska lemmikrinnad?”. Tegelikult olid muidugi lemmikrannad.

Magamatusest tönts silm. Vihm oli öösel nii raju, et vähkresin umbes viiest saadik unetult, ehkki olime isandaga end vägevate remondivollidena tõestanud ja seega rampväsinud. Lapsed said läbi häda paariks päevaks vanavanematega suvilasse saadetud. Olude sunnil – ka teine neist alustab kooliteed – tuleb kolmetoalises korteris meie ja nende tuba ära vahetada, sest nende omasse ei mahu kaks koolilauda. Tapeedipoodide valik ajas muidugi ulguma. St. Skandinaavia tapeedisalongi võimistandongi valik oli väga kena, paraku maksid kõik mulle meeldinud tapeedid vähemalt 500 krooni rull (ei suuda ma ikka veel eurodes mõelda). Sestap siis taktikaline viga, et käisime odavas tapeedipoes koos lastega . Ning ongi pirukas käes: tuleb seina panna KASSIDEGA tapeet. Tegelikult nõuti algul mingeid kirevase hiiglaslikke kassikleepse seinale, nõustusin hambaid krigistades nendega. Aga teisest saalist avastati lausa kassidega tapeet ja no mis mul üle jäi. Tuli tõdeda, et kriiskavalt helesinine ja DELFIINIDEGA olnuks veel oluliselt hullem. See kassindus on ikka võrdlemisi diskreetne. Ja bordüürist siiski pääsesin. Üle minu laiba saate te oma kassibordüüri!

Nojah, aga Bauhofis, mis oma laialdast ja trendikat tapeedivalikut kiitis ja kuhu me OMA toa tapeedi ostmiseks suundusime, tahtsin ma jälestusest ulguma hakata. Puhas tapeediporr! Bütsantslikud arabeskid, hiiglaslikud lillelärakad! Kesse-kusse neid paneb, mh? Ja oma koleduses veel nii kallid ka. Olin juba käega löömas ning järjekordset peaaegu valget tapeeti ära ostmas, nagu mul kahes kodus juba olnud on, aga siis läksime üle tee teise ehituspoodi ja leidsin oma tapeediarguse kohta juba õite söaka siniste triipudega tapeedi. Sest triibumõtted on Triibikul ikka vahel olnud. No sellises Põhjamaade maakodu stiilis kerge triibu mõtted. Sest korvtool on ju olemas ja selle sarja Ikea lambivarjud  ka. Ühesõnaga, kerge romantika vahelduseks.

Saab siis imet näha, kas me oma ehituspati ehitatud viltuste seintega majas saame need triibud püsti aetud või ei. Aga eilne toatühjendamise ning uste kratsimise ja pahteldamise sessioon oli üsnagi tõhus ja pakkus ka rahuldust. Samal ajal kuulasime raadiost saadet jänestest. Täna siis miinimumprogrammis operatsioon “uste värvimine”, maksimumprogrammis ka tapeetimisega vähemalt alustamine. Huvitav, kas hommikupoole värvitud ust tohib õhta juba uuesti värvida?

Narri Renault’d üks kord, Renault narrib sind üheksa korda vastu.

Ussisoo vanasõna

Tegelikult on Renault Megane meid algusest peale narrinud – olles vaid aasta vana, tahtis ta meid Õnnepalee juurde jätta, kui olime käinud Miile nime panemas. Aga jaaniõhtul oli nii.

Ah jaa, jaaniõhtu pole mulle mitte kunagi midagi tähendanud, ei ole olnud mul miskit remontikat ega seitset sorti lillede korjamist ja ümber jaaniku trallitamist, igavene häda ainult, kus see kohustuslik õhtu veeta. Viimased aastad, mil koht olemas, kohustuslik esivanemate võõrustamine …

Nojah, aga esivanemad osutusid sedapuhku hädavajalikuks. Sest Renault, kes oli saanud kodu juures lähitule vahetamise käigus – mis on selle mudeli puhul piinav ja sõna otseses mõttes verine töö – frustreeritud jalahoobi vastu rehvi, viskas teel Põltsamaale Ussisool prantslannalikust solvumisest vedru välja. Ja nii veetsime jaaniõhtul tubli poolteist tundi Ussisool bussipeatuses meeleheitlikke telefonikõnesid võttes, sellal kui üks võsukestest tantsis peatuses rõõmsalt kamaaruškat ja teine ulgus tagaistmel hirmunult. Kuigi olin seletanud, et kuidagiviisi me siis kas Tallinna või Põltsamaale ikka jõuame.

Õnneks olid esivanemad paarkümmend kilomeetrit Põltsamaa pool, said Adavere bensukast puksiirtrossi hangitud ja vedasid meid siis jupphaaval maakodu poole. Esmalt mina lastega, sest autot KOOS lastega vedada olnuks liiga riskantne, siis ots ümber ning viimaks auto koos juhiga. Nii et kui kogu pere viimaks ühe katuse all oli, oli 1) kergendus, 2) jaaniõhtust täitsa savi ja 3) õudus, et kuidas ja ennekõike KUS ja MIS RAHA EEST see auto küll parandatud saab.

Pikad pühad möödusidki siis paikselt muremõtteid mõlgutades. Pekki oli läinud kenake plaan lastega Pärnusse veekeskusse sõita ning viimaks, oo viimaks ometi kordki Supelsakste kohvikus käia. Eriti pekki läks asi seetõttu, et realiseerimata jäi õnnetu Tervise Paradiisi vautšer, mille vautšerimutt (loe:  Triibik) vahepeal koos mitmesuguste teiste vautšeritega kokku oli ahnitsenud.  Õnneks saime koha pealt asjaliku remondimehe, kes me sõiduki viimaks – kui me ise mitmes jupis jälle Tallinna olime sõitnud – kenasti ära putitas. Sedelgarihm, ei, hammasrihm oli katkenud ning sain aru, et isegi hästi veel oli läinud, et hullemaid komplikatsioone ei tekkinud.

Ja no jälle olgu kiidetud esivanemad raha eest, milleta me arvet poleks saanud makstud…

Nii palju siis meie ludiitlikest seiklustest jaaniõhtul. Fauna ja floora teemalised nutulaulud jäägu mõneks teiseks korraks.