Mis siis täna oli.

Noortele daamidele meenus oma kunagine mäng “Mädapedaalid”. Ärge küsige, milles see seisneb, õnneks on see jäänud teooria tasandile. Aga rõõmu oli meeliskelust palju.

Isand jällegi sai teada, et ta on vanaonu. Õigemini vanapoolonu. Poolvanaonu, see tundub kuidagi kepsakam ehk. Kuigi ta ise üldse ei kurvasta.

(Oh, Miid ajas praegu küll nördima, et isa vanaonu on. Noor onu oled, kinnitas ta natuke vihaselt isegi.)

Mii pani just kapsalehe pähe nagu juudi kipa.

Ise aga? No veel pole jõudnud sita sisse astuda, ptüi-ptüi-ptüi, kuigi hommikune lasteaiaskäik ja õhtune tagasikäik on Petipa mõõtu koreograafia. Samal teemal Paranks.

Advertisements

Anu poolt potsatas pildimeem.

Tee 7 pilti asjadest, inimestest või muust, mis sind iga päev rõõmustavad.
Kui 7 pilti ei saa, siis tee vähem või rohkem, nii nagu vaja.
Riputa oma blogisse. Võid kirjutada juurde, millega on tegu.

1. Hommikukohv kardemoniga oma armsast kingapiltidega kruusist (merci, L!). Kui võimalik, siis juua rahulikult ja midagi juurde lugeda. Ah, ja kui hommikul meenub, et eelmisest päevast on veel mingit koogikest näiteks alles… No siis läheb voodist väljakobimine ka libedamalt.

2. Jah, hommikukohvi kõrvale tavaliselt raamatut lugeda ei saa. Aga täna sain, ja pikalt kohe. Ah, see oli mõnus. Raamatud on minu suur armastus.

3. … ja mitte ainult juturaamatud, vaid ka iluraamatud ja sisustusajakirjad. Need teevad tuju heaks ja raugeks. Vahel teevad kadedaks ka. Ilma iluraamatuteta saaks vist elada küll, aga ilma pärisraamatuteta oleks ikka päris pekkis.

4. Hallis argipäevas teeb mõni ilus muster või vidin tuju paremaks isegi siis, kui see kogu aeg kasutuses ei ole ja lihtsalt kusagil sahtlinurgas äkki märkad.

5. Ma polnud ammu midagi ilu pärast ostnud (ah, kuidas ma kahetsen, et ei soetanud Müürivahe tänava tee- ja kohvipoest veidi kallimat jumalikult romantilist teekannukest ning ostsin Prismast odava klaasi ja koleda ruuge plastmassi kombinatsiooni). Aga seda lillepotti ei saanud ma Universaal Universumisse jätta. Jube odav oli ka, kild küljest ära, seepärast. Nüüd rõõmustab mind siin arvutilaua juures päevast päeva. Ja see kunagi oma rõõmuks ostetud kass sobis siia suurepäraselt. Tegelikult on nad saatusekaaslased – mõlemal kild küljest ära. Ja see teeb nad veelgi armsamaks.

6. Laste loovus. Ma ei tea, kust nad seda võtavad. Mina olen küll tuim junn, täiesti fantaasiavaba. Kuigi keskkooli ja ülikooli ajal päris usin käsitööline. Vasakul on lõvilakk, paremal kaks majamaskiga kodanikku.

7. Mu kallis-kallis voodi… Mõni aasta tagasi unistasin, millal ma ometi saaks õhtuti mõnuga laiutada ja lugeda (toonane märksõna “diff”). No nüüd saab. Kui pole vaja tööd teha (peaaegu alati tegelikult on). Aga isegi siis, kui silm väsimusest pahupidi, ei oska ma prauhti magama heita. Alati tuleb natuke lugeda. Ei raatsi sellest privaatajast loobuda, see on nii mõnus.

Oleks tore, kui keegi minult teatepulga üle võtaks. Nii tore on teiste asju vahtida. Triangel? Aeg-lendab-Triin? Proua Ebadiip? Anyone?

Ah, ma NII harva lähen mõne kontserdiuudise peale elevile. Või kui lähengi, siis siiski ei viitsi end kohale vedada. No Björk oli ainus, kelle peale viitsisin. Lausa Riiga sõita. Lady Miss Kieri pärast ei hakanud öösel välja minema.

Aga no kui  RUFUS WAINWRIGHT sulni maikuu lõpus (just oli kusagil uudis, et lumi peaks mai lõpuks ikka ära sulama) otse koju kohale tuuakse, siis tuleb ikka loomuomasest laiskusest (ja kroonilisest rahapõuast) jagu saada ja teda ihusilmaga vaatama minna.

Kusjuures olin just paar nädalat tagasi vaadanud, et lisaks Rufusele esineb maikuus Helsingis ka suurepärase prääksuhäälega Joanna Newsom. Ja et kui võrratu oleks mõlemale kontserdile minna – milline dekadents, glamuurist ja diskursusest rääkimata!

Ma kohe ei saa jätta siia videoid panemata!

(Keevitaksin ka juurde terve hunniku Rufuse perebändi esinemisi, iseäranis nutma ajava mulluse jõuluse Londoni-kontserdi, mis jäi ta ema viimaseks ülesastumiseks, aga huviline võib ise YouTube’is seigelda, eks ole.)

Avalda toetust: oleme Tuhala nõiakaevu hävitamise vastu!

Vera Wang ehk Triibiku uued seiklused.

Avantürism kaubamaja ilumaailmas läks kalliks maksma. Tiivustatuna Lumene krohvivahendite (EI OLE õige aeg suurendavasse peeglisse kiigata, kui tuled õuest -10 juurest) ja Joiki uudistoodete (ehk polndki uudistooted, ma polnud lihtsalt silmaümbruskreemi ja isversusver, EMUõliga – vaene emu, ptitšku žalko… aga odav! käe-jalakreemi varem näinud) ostmisest, sirtsutasin esimesel hetkel üsnagi sümpaatsena tundunud Vera Wangi lõhna esmalt paberiribale ja siis lausa kaela peale.

Mis oli muidugi viga. Mitte küll kohutav, aga no bussis hakkasin järjest rohkem mõistma, et see lõhn on kuidagi PROSTA. Ja see lebra pole mind sekundikski jätnud.

Nii prostalt lõhnava inimese juurde passiski muidugi olmepornoline stseen, kus vene noorukid terroriseerisid poolt bussi mobla pealt lastud uroodse tümakaga. Ja mitte keegi ei astunud vahele. Üritasin küll üle-õla-mõrtsukpilku viljelda, aga see ei mõjunud. Ju jäi karvamütsi tupsu taha kinni. Ja ega ma põrnitsemise maailmameistrivõistlustele sobigi.

Jah, kangastus juba, et here goes the neighbourhood (nagu ta juba läind poleks) ja küll peagi mu silmad juba mõnd vene soost ministrit näevad.

Tuju läks jubedalt ära.

Ma pean ikka oma emuõli näppima minema. Ja katsetama nahal minu kohta uudset meetodit “krunt+pealiskiht”. Aga võimalik et need katsed ei tõsta tuju, vaid tõestavad, et Kaali kraatreid nii lihtsate vahenditega juba ei täida.

Aga jaa, põrnitsemise maailmameistrivõistlused.

Elu esimene TW-pidu on peet, jää jumalaga, puberteet!

Nüüd läeb öödiskoks!