Monthly Archives: mai 2012

Kui mu vana hea lapsepõlvekask (no mitte päris ainus seltsimees, kuid vilu, varju ja ronimist andis ta küll) ilmselt lasteaia turvalisemaks tegemise raames nüüd maha saeti, tegi algul nukraks, aga siis lõi mus välja rehepapiveri ning peas hakkas plinkima sõna “saunavihad”. Sest kogu see oksalasu vedeles ju keset õue ja keegi sellega midagi ei teinud. Kukkusin siis laasima, kukkusin siis tuustima. No tuleb ju enne jaani vihtu teha, eks ole! A krt, oksad kleepusid naks ja naks käte külge nigut Kiire tagumik saunalava külge. Ja kui ma neid oksi siis vaatasin, siis pikad tolknevad urvad, need tundusid kah kuidagi valed. Nii et nõnda vara enne jaani vist ikka vihta ei tehta. Näitasin kahele poisiussile, kes mind piidlesid, mentaalselt keelt, viskasin viha maha ja marssisin nördinult minema.

Advertisements

5 kommentaari

mai 27, 2012 · 12:59 p.l.

Emadepäeva sulnidust kahandas mõnevõrra kalmistutel kruiisimine. Kuna mu eakal kivijalgpallurist isal puudub parajasti puusaliiges (kallid emad, ärge laske oma poegadel väga tõsiselt jalkaga tegelda, pärast on nad invaliidid), aga ta tahtis tingimata oma ema haual ära käia (mis on ju kena), siis võtsime tema invakaardi, panime akna külge ja sõitsime Liivale sisse. Kolm vene pensionäri kukkusid röökima. Olin plaaninud selleks puhuks pisaraist nõretavat spiel‘i stiilis “näete ju, et mu 79aastane isa on kahe karguga, ta tahab enne operatsiooni emadepäeval oma ema haual ära käia, järsku jääb see viimaseks korraks”. Aga seda ei lasknud isa mul teha, sest haletsust äratama pidav kahe karguga invaliid röökis auto tagaistmelt kolm korda parastaval häälel “den pabeedõ!”. Mispeale vene penskarid kukkusid hüsteeritsema ja paberlipakat otsima, et meie auto number üles kirjutada. Seepeale kimasime haudade vahel minema, pühalik meeleolu oli kümne sekundiga hävitatud ja kulus aega, kuni ma maha rahunesin. Pressisin isalt välja lubaduse, et Pärnamäel on ta kuss ja laseb mul vajadusel spiel‘i ära teha. Õnneks ei läinud seda vaja.

10 kommentaari

mai 18, 2012 · 11:31 e.l.

Kui eelmisel nädalal paluti lapsel ühe kodutööna lasta emal kirjutada oma lemmiktoidu retsept, aimasin, et seapraest hapukapsaga ei maksa kõssata. Seda enam, et ma ei oska seda isegi teha! Panin kirja Krentu legendaarse suitsukana-puuviljasalati õpetuse   – ning pühapäeva hommikul siis noorkokk (isa väiksel assisteerimisel) seda mulle voodisse serveeriski. Lausa kohvik oli avatud meil – “Kaheksa kana kohvik”, ilma et kohvikupidaja oleks Joe Dassini laulust kuulnudki!

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Nõrga naisterahva ja Anthon Bergi kommilätaka võitluses jäi taas kord peale viimane.

7 kommentaari

Filed under Uncategorized

Hangeldaja käest soetatud kruiisipiletiga (seitse eurot võttis pealt!) Helsingis käimine tasus sajaprotsendiliselt ära juba ainuüksi ühe asja pärast.

See asi piilus mind Iso-Roobertinkatu vanakraamipoe tagumises saalis laualinade ja kardinate kastist ühe silmaga ja vilgutas triibulist kintsukest. Ja mulle tuli pisar silma ja ma sikutasin ta välja.

Kui ma olin pisike, kinkisid soome peretuttavad mulle pannkookja Sipsiku-laadse nuku, kellel oli sinise-valgetriibuline keha, suur pea tikitud silmnäoga, oranžid patsid ja pihikkleit. Kertu oli mul kaasas nagu kehaliige. Ja ometi viskas mu puhtusearmastajast ema (ma ei ole ses mõttes üldse emasse) ta ära, kui ma suureks sain. Ma muuseas pole talle seda siiamaani andestanud, ja ta teab seda ka ja kahetseb.

Kunagi sattusin ühes Soome blogis Kertu peale, aga ei saanud vastust, kust see soetatud oli. Ja ega neid enam ei tehta ka.

Aga nüüd ma saan vist andestada. Sest jah, kintsuke, mis kaltsukorvist paistis, oli punase-valgetriibuline ning nukk ise oli suurem, vähemate juustega ja sellesama kintsu külge oli kinnitatatud silt nimega KALLE. Aga XXI sajandil pole ju probleem Kallest Kertut teha. Vaja on vaid juuksepikendusi ja pihikseelikut. Nii et poetanud pisara, võtsin Kalle kõvasti kaissu, maksin tema eest euro ja panin ta hellalt oma uude Marimekko kandekotti, mille olin paar tundi varem Katajanokka tänavatäikalt ostnud.

Sest ma läksin sinna Helsingisse ju puhtalt ülelinnalise täika pärast. Siivouspäivä! Oli tore küll, ja saaki oli kah (rubriigist “Head Soome asjad” lisaks Marimekko kotile ka Iittala punase Taika-sarja espressotass ehk mu serviisitassid said POJUKESE; plaat “Vesa-Matti Loiri laulab Eino Leino luuletusi”; kilo vanu Gloriaid; tibatillukesed toolikujulised hõbekõrvarõngad, ja muidugi ei saanud ma jätta juurde ostmata üksikut KRAANIKUJULIST kõrvarõngast), ja ma armusin Hesasse täiega ja lootusetult ära, sest ma polnud seal varem vist kunagi saanud üksinda ringi konnata.

Päikseprillid, mis meenutasid mulle elu esimest välisreisi (1989, Lääne-Berliin), sain ühe siseõue pealt kolakastist lausa TA-SU-TA.

Krt, elu on ilus.

Ja ma ei saa mainimata jätta, et jumala pärast, lugege Daniel Vaariku raamatut!

7 kommentaari

mai 15, 2012 · 10:09 e.l.