Monthly Archives: veebruar 2011

“Musta luige” puhul blogimeenutus viie aasta tagusest ajast, mil lapsed väiksed olid (10. veebruar 2006).

Enne oli unejuttudest juttu. Mu personaalne favoriit on ikka see, mille algus on mul küll meelest läinud, aga mis jätkus kuidagi nii. Et tuvil lavastati lasteaias “Luikede järve”. Ja varblased olid luiged, aga tuvi oli prints ja kõige kõvem tegija. Ja ta sai jube kuulsaks. Nii kuulsaks, et poseeris Kroonika kaanel, sukkpüksid jalas.

Ja siis läksid nad külalisesinemistele Helsingisse ja saavutasid sealgi megamenu. Ja siis tulid nad tagasi. Ja siis on mu mälus lünk, aga mingil hetkel tuli suur love-story – et tuvile meenus lapsepõlve tuvineiu. Või oli see varblane. Jne jne. Igatahes lõppes asi sellega, et tuvineiu või varblane või kestandoligi hakkas kuulsa balletituviga igal pool koos reisima. Ja pesi tema sukkpükse!

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

– Emme, lähme vabariigi aastapäeval presidendi juurde ja viime talle kaardi ja kingi.

– Tead, presidendi juurde igaüks ei saa. President kutsub neid, kes on viimase aasta jooksul midagi tähtsat teinud.

– Jah, näiteks neid, kes igal nädalavahetusel tuba koristavad.

 

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Hämmastav, kuidas midagi nii debiilset nagu Saiö võib nõndaviisi massidesse minna. Meie piigad muud ei kõõrutagi õhtud läbi kui “Saiööö, saiööö!”. Loomulikult nõutakse poest alati nüüd Saiöt. Ja praegu on Mirril klassiõde külas, Mii võeti kah punti ning tagatoas üürgaksid nagu seto memmed. Ikka Saiö. Ja Leibö kah nüüd, nagu sellest veel vähe olnuks. Juba nad leiutavad, et võiks olla Sepikö. Ja Keeksö. Ja Tortö.

 

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Kuna tekkis kahtlus, et just meie staažikas jõulupuu on selle raugematult karmi külma põhjus,  siis viskasime ta pühapäeval viimaks välja. Ligi kaks kuud pidas vastu. Mina tahtnuks seda küll bravuurikalt päevavalgel teha – et nähke, miuke friik ma olen -, aga peeti siiski paremaks pimeda tulekuni oodata. Nüüd on tuba kuidagi imelikult avar.

Miina harrastab uut kunstivormi: keeduvorstist lumehelveste näksimist. Tahtsime seda küll jäädvustada, aga suur õde, meie pere ainsa fotoka omanik, keeldus masinat laenamast, väites, et keeduvorstist lumehelbed on maailma kõige tobedamad asjad. Ei tea, mulle küll meeldivad.

Ilmselt pole kaugel aeg, mil meie pereski “Turisti einest” skulptuure ehitatakse nagu Tom Waitsi fännide iga-aastasel kokkutulekul Poughkeepsie’s.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

Tänase päeva puhul üks vana armas laul. Kontrollige kõik, on teil ikka punased metallkaunistustega või kuldse karraga aluspüksid jalas.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized