Elu esimene isetehtud mannakreem osutus kumjaks käkiks, mida ma kellelegi teisele pakkuda ei tihanud, isegi Džeedile mitte. Kugistasin aga ise alla kogu potitäie, ise mõtlesin õudusega, et põhimõtteliselt jahu ju. Rohke piimaga siiski sündis süüa. Kuidas sel Pipil oligi, mingi kingakreemi ja piima jutt. Ei mäleta! Või läks kingatald piimaga lupsti alla. Ei mäleta!

Mäletamisega on üldse õudsed lood. Loodan, et mingi osa siiski taastub, kui end välja magada saan. Kunagi. Aga järsku peaks siiski jamsijuurt järama. Kunagi kiideti, et pea lõikab siis nagu noaga.

 

Advertisements

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

2 responses to “

  1. See oli see, et Pipi ei kannatanud tedretähnide all ja muud tal ka viga ei olnud, kuigi ühel hommikul hakkas tal üsna paha pärast seda, kui ta oli ära söönud taldrikutäie kingakreemi piimaga. Lähemalt ei täpsustatud. :P

  2. triibik

    Just! Aitäh!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s