Elu esimene isetehtud mannakreem osutus kumjaks käkiks, mida ma kellelegi teisele pakkuda ei tihanud, isegi Džeedile mitte. Kugistasin aga ise alla kogu potitäie, ise mõtlesin õudusega, et põhimõtteliselt jahu ju. Rohke piimaga siiski sündis süüa. Kuidas sel Pipil oligi, mingi kingakreemi ja piima jutt. Ei mäleta! Või läks kingatald piimaga lupsti alla. Ei mäleta!

Mäletamisega on üldse õudsed lood. Loodan, et mingi osa siiski taastub, kui end välja magada saan. Kunagi. Aga järsku peaks siiski jamsijuurt järama. Kunagi kiideti, et pea lõikab siis nagu noaga.

 

Advertisements

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

2 responses to “

  1. See oli see, et Pipi ei kannatanud tedretähnide all ja muud tal ka viga ei olnud, kuigi ühel hommikul hakkas tal üsna paha pärast seda, kui ta oli ära söönud taldrikutäie kingakreemi piimaga. Lähemalt ei täpsustatud. :P

  2. triibik

    Just! Aitäh!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s