Monthly Archives: aprill 2007

Mul on siin kaks pisikest Terje Aru, kes on sokid ja püksid jalast võtnud ning kõditavad teineteist, kummalgi pihus vikerkaarevärviline tolmuhari.

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Mõtted tuleb mujale juhtida. Elu läheb edasi. Väike ilu üledoos ehk? Üks nunnu blogi õdusate piltidega.

Ja “Pilveatlase” autor David Mitchell kirjutab, mida ta sööb (et ta nii tark on). Vabandust, enne läks link valesti.

Kui jälle saab napsi osta, pean ellu viima oma kinnisidee: soetada Cosmopolitani kokteilide segamiseks vajalik arsenal.

Näh, pole viga, eluvaim hakkab sisse tulema. Aga ostuhullu taltsutamiseks pole midagi efektiivsemat kui märul kesklinnas. Kohe on kodu jube armas paik, kust ei taha ninagi välja pista. Reaktsioonina üleüldisele läbule tekkis reedel koristamisisu. Aga see läks üle :) Seevastu pidin oma rõdult hävitama tuvipesa ühe munaga. Taas kord. Ja taas kord raske südamega.

6 kommentaari

Filed under Uncategorized

Kaks korda elus olen vaadanud peeglisse ja end mitte ära tundnud. Esimene kord oli pärast Mirjami sündi. Kõik oli kenasti, kõik oli möödas ja korras, aga peeglist vaatas mulle vastu nii valulise ja tõsise pilguga, otsekui surma näinud pilguga mina. Mina, kelle elu oli pöördumatult muutunud.

Teine kord oli nüüd reedel. Pärast ärevat ööd, mil jalad muutusid sültjaks – koduseinte vahel, häh. Hiljem kuulsin, kuidas armas sõber oli vanalinnas pimendatud kohvikus kössitanud ja oodanud nutta löristades oma kallist meest, kes murdis Balti jaama poolt läbi nagu sõjas. Pärast ärevat ööd tuli pealtnäha täiesti harilik päikseline päev. Aknast avanes täpselt samasugune vaade nagu ikka. Mirri armsalt, lõbusalt, rõhuvaid mõtteid eemale peletavalt lasteaiapeolt naastes muutusin lapseks ja pagesin vanemate poole. Ja seal esikus vaatasin peeglisse – ja mulle vaatas vastu täiesti tundmatu näoga mina. Laokil ilmega. Vapustatud. Huumorimeele täiesti minetanud.

Siis nad jootsid mulle mingit jõledat viinakokteili sisse. Ja ema rääkis, kuidas ka temast olid öised sündmused hädalise lapse teinud. Ta tegi reedel päevaund, kui mu isa uksest sisse astus. Ja ema arvas unesegaselt, et see on tema enda isa. Ja kargas püsti ja läks vaatama, et kus ta ema on.

Nad mõlemad on üle 30 aasta surnud.

Ma NII ootasin seda kevadet.

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Võib-olla on tõesti parem, kui nagunii lombakas inimene jääb veel niisama sirakile haigeks kah. Kaks ühes – briljantroheline ja Citrosept (no otsustasin lõpuks ära proovida, saab siis imet näha), paratsetamool ja kõndimisraam. Paistes jalg ja paistes mandlid. Idanemine ja mädanemine. Loll, nagu ma olen, teen tööd seni, kui pupill reageerib, ega üritagi juhet seinast tõmmata.

(Ma muidugi panen paksult värvi, eks ole. Ei mingit kõndimisraami ega verist vahtu väljaajavat jäset. Kemmergus saan ise käidud ja šokolaadi hankimiseks võtan ette pikemaidki teekondi.)

Läpakas võimaldab muidugi voodis töötada ja blogeleda – aga see suur et, kintsud kipuvad leemendama. Teil ei kipu või? Kintsud peaksid paljad olema? Aga minu väike mamma ütleb ikka, et jalad olgu soojas. Nii et ma pean vist loobuma tänaõhtusest toniseerivast “Seksi ja linna” laksust. Eile olid küll head osad. Seksikas väikemees, kelle otsa Samantha sattus, ja ukraina majapidajanna, kes Miranda goodie-sahtlis vibraatori Neitsi Maarjaga asendas. Ei, ei saa loobuda. Läpakas tuleb lihtsalt enda kõrvale asetada.

Carriel olid päris jubedad kuldsed saapad. Ma nägin ühes Kopli kaltsukas tapvat kuldset tuppkleiti. Aga no kuhu ma sellega lähen. Kõndimisraam ja kuldsed singid.

Üks hea asi vähemalt: kingaisu on selle jalasaaga peale vabšee kadunud. Ja ma olen nagunii säästurežiimi peale lülitunud. Sõna “režiim” meenutab mulle muidugi omaaegset teadet Estonglavenergolt, et kehtima hakkab tontteabmitmes energiatarbimisrežiim. Olin algkooliplika, kuulasin üksi kodus raadiot ja mõtlesin, et nüüd on pekkis.

7 kommentaari

Filed under Uncategorized

Jahah, pill tuleb pika ilu peale. St ilu käis koos pilliga, aga nüüd on teistsugune pill. A kesse käskis nädalavahetusel filmiõhtu sildi all külla ujuda, end veinist ja šampanjast vinti juua ja kohaliku Liberace meisterlike klaveriklimberduste saatel estraadiklassikat kriisata? Ma saan aru küll, et maailmale on vaja üht Astrudi, Hedvigit, Marjut, Lizat ja Franki (ma väiksena mõtlesin, et selle laulja nimi on Fränksi Natra) ühes isikus ja minu kujul, aga mitte lombakat. Sest mis on tühipaljas diskursus, kui puudub glamuur?

Käbedast neitsikesest, kes postoperatiivsel eelmisel nädalal punaste tossudega ringi lehvis, on saanud lombakas eit – mitte üks päev noorem, kui pensitunnistusel kirjas on, haavapunetusega, vissis näoga ja tige nagu gürsalea. Valmistun juba homseks õmbluste katkumise naudinguks. Naksti.

Moraal: vaata, mida sa jood. Kurat, vanamooril juba muld esihammaste vahel, aga loll nagu imik.

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

“Eks ju, emme, kanal on sellepärast nii lühikesed jalad, et muna katki ei kukuks, kui ta muneb?”

***

Mirr Miinale: “Kui sa seda VEEL teed, siis sa pead tuhat päeva herneid sööma!”

Tarmo: “Huvitav karistus inimeselt, kes peab temaga ühes toas elama.”

***

Ja üks väga kõrge nummifaktoriga video nende latte-faktori juttude peale.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

It’s official: ma pole suuteline kaine peaga koristama.

6 kommentaari

Filed under Uncategorized