No eks VARASTATUD õuntest tehtud kook peabki PEKKI MINEMA!!! Vaesed vanavanemad olid neile pühendatud päeval sunnitud krõbistama ebaapetiitse välimusega pudi, mis tahtis olla kaerahelbepõhjal õunakook. Kole magus oli ka. Paras varganäole!

Kusjuures raksus käisin ma kokku KOLMES aias. Ei suutnud vaadata, et oinad saavad endale kaks jumalikult roosapõsist õuna. Raputasin puud, üks õun kukkus oinastele, teise sain kätte. Niih, siis teisest aiast näppasin poisile mõned sõstrad, sest oli näha – põõsas oli täiesti korjamata, isegi septembris veel marjad küljes. Mõned vaarikad leidis J. juba ise sealtsamast.

No ja siis ilmnes, et tühjalt seisval krundil õunad kõik puude ümber maas, mädanevad, keegi ei võta.

Tarmol oli mu pärast häbi muidugi. Endal oli ka. Eriti siis, kui kodust musta prügikoti tõin ja nagu ehtne varganägu ringi hiilisin. Teatav võidurõõm oli mul muidugi ka.

Ma enam ei tee!

Aga esimene kook muuseas kukkus välja küll täitsa nitšekas.