Jah, põhimõtteliselt võib mu uut mütsi kirjeldada kui kohvikannusoojendajat. Aga ta on türkiissinine ja ta meeldib mulle. Ja omaenda pisikeste pontsakate sõrmedega kudin ta valmis! Selle tähistamiseks ostsin lisaks igateisipäevasele Kroonikale ajakirja Muusa käsitöö-eri. Peakski n-ö vastumürgiks alati midagi kõrgekulmulist ostma. Kuigi, jah, kui Muusas on looke pussnuge valmistavast mehest, siis, pagan, sokutage pildi peale üks nuga ikka ka, mitte ainult mehike oma murumütsiga.
Ajakirjade üle võib muidugi irisema jäädagi. Kas kellelegi veel tundub, et Oma Maitse on igavamaks läinud?
Nojah, aga mütsisaaga sai alguse sellest, et proovisin kaubamaja noorteosakonnas (jah, mingist perverssest huvist käin sealt vahel läbi, seal on nii armsaid värvilisi kulinaid ja tibatillukesi pesutükke, millega mul midagi teha pole) mingit musta mütsilotakat, mis mulle üllatavalt hästi sobis. Kootud mütsid mulle tavaliselt ei sobi, liiga väiksed teevad pea siukseks väikseks kurgikeseks. Ja kootud barett kah miskipärast larhviga ei klapi. Niisiis, must mütsilotakas oli üllatavalt grunge. Aga 280 krooni suvalise ilma vähimagi villagrammita läraka eest tundus ilmselge liialdus. Mõtlesin, et siukse asja olen küll suuteline ise valmis tegema.
Järgmisena niisiis lõngapood. Aga kus ma sain siis musta osta, kui seal oli hoopis türkiis! Mis minu hinnangul pidi mu valge mantliga, kuid ka pruuni majasokupuhvaikaga kenasti sobima. Aga ainult üks tokk. Müüja küll väitis, et peaks piisama, aga kudimise käigus selgus, et nõup. Õnneks kaevasin järgmisel korral kastist ka teise toki välja. Ja siis uhasin aga oma ristkülikut rõõmsalt edasi nagu Sarah Jessica Parker muiste (no müüja väitis, et nii saab ka, et pärast krousid kokku). No vat. Aga krousimisel selgus, et tulemuseks on pikk toru, mis näo ümbert on nitševoo, aga vat kukla pealt … NO TORU! Üks võimalus oleks olnud toru ots lihtsalt sirgelt kinni õmmelda, aga siis oleks ma välja näinud nagu mingi kuradi perssekukkunud päkapikk, pardon my french.
Nii et poolteist õhtut kestnud sulnis käsitöö hakkas mul juba räigelt üle viskama. Tõmbasin aga pool toru üles, otsisin sahtlist välja mitu numbrit väiksemad ringvardad ja krousisin mütsi, hambad ristis, kohvikannusoojendajaks.
Ja ma ütleks, et kohvikannudel on päris hubane olemine.
Ja sallisoolika jagu jäi lõnga veel ülegi.
Tegelikult oli meie peres piiiiiiiiiiiiiiiiiisikese puupea ja suuuuuuuuuuuuuure muhu seelikuga kohvipupe, mida ma aeg-ajalt tavatsesin peas kanda. See kollakas poroloon seal sees ja sulnis kohvilõhn, ei see lähe surmani meelest.