Mul on MSNis üks emotikon, mis kirjeldab suurepäraselt mu tänast enesetunnet.

Üks munapea istub arvuti taga, kirjutab usinalt, aga järjest raevukamalt. Varsti tipub nii raevukalt, et sõrmede alt pritsib verd. Siis hakkab meeleheitlikult pead vastu klaviatuuri koksima, kuni auk on sees. Koksib edasi, kuni järele jääb vaid verine plönn. Siis variseb klaviatuuri peale kokku.

Ma elan ainult järgmise reede nimel, mil on lootust sõita ilma lasteta Tartusse, tõmmata selga talumees, litsakad võrksukad ja varbadekolteed paljastavad punased kontsakingad ning tunda end naisena, mitte toolikujulise emana.

Mu prantsuse keele vestmikus on alajaotus “Haiglas”, kus on verepilt. Veri katseklaasis. Mirr kardab seda nii hirmsasti, et tema kuuldes ei tohi seda mainidagi – nutma hakkab!

Miina seevastu jumaldab vere pilti. Kui ma täna olin talle köharohtu andnud ja kurku pritsinud, sai ta preemiaks seda pilti vaadata.

A muidu, jah, jälle kaks haiget last kodus. Ma ei mäleta, millal viimati selline seis oli, et mõlemad terved ja korraga koolis-lasteaias.

Jah, põhimõtteliselt võib mu uut mütsi kirjeldada kui kohvikannusoojendajat. Aga ta on türkiissinine ja ta meeldib mulle. Ja omaenda pisikeste pontsakate sõrmedega kudin ta valmis! Selle tähistamiseks ostsin lisaks igateisipäevasele Kroonikale ajakirja Muusa käsitöö-eri. Peakski n-ö vastumürgiks alati midagi kõrgekulmulist ostma. Kuigi, jah, kui Muusas on looke pussnuge valmistavast mehest, siis, pagan, sokutage pildi peale üks nuga ikka ka, mitte ainult mehike oma murumütsiga.

Ajakirjade üle võib muidugi irisema jäädagi. Kas kellelegi veel tundub, et Oma Maitse on igavamaks läinud?

Nojah, aga mütsisaaga sai alguse sellest, et proovisin kaubamaja noorteosakonnas (jah, mingist perverssest huvist käin sealt vahel läbi, seal on nii armsaid värvilisi kulinaid ja tibatillukesi pesutükke, millega mul midagi teha pole) mingit musta mütsilotakat, mis mulle üllatavalt hästi sobis. Kootud mütsid mulle tavaliselt ei sobi, liiga väiksed teevad pea siukseks väikseks kurgikeseks. Ja kootud barett kah miskipärast larhviga ei klapi. Niisiis, must mütsilotakas oli üllatavalt grunge. Aga 280 krooni suvalise ilma vähimagi villagrammita läraka eest tundus ilmselge liialdus. Mõtlesin, et siukse asja olen küll suuteline ise valmis tegema.

Järgmisena niisiis lõngapood. Aga kus ma sain siis musta osta, kui seal oli hoopis türkiis! Mis minu hinnangul pidi mu valge mantliga, kuid ka pruuni majasokupuhvaikaga kenasti sobima. Aga ainult üks tokk. Müüja küll väitis, et peaks piisama, aga kudimise käigus selgus, et nõup. Õnneks kaevasin järgmisel korral kastist ka teise toki välja. Ja siis uhasin aga oma ristkülikut rõõmsalt edasi nagu Sarah Jessica Parker muiste (no müüja väitis, et nii saab ka, et pärast krousid kokku). No vat. Aga krousimisel selgus, et tulemuseks on pikk toru, mis näo ümbert on nitševoo, aga vat kukla pealt … NO TORU! Üks võimalus oleks olnud toru ots lihtsalt sirgelt kinni õmmelda, aga siis oleks ma välja näinud nagu mingi kuradi perssekukkunud päkapikk, pardon my french.

Nii et poolteist õhtut kestnud sulnis käsitöö hakkas mul juba räigelt üle viskama. Tõmbasin aga pool toru üles, otsisin sahtlist välja mitu numbrit väiksemad ringvardad ja krousisin mütsi, hambad ristis, kohvikannusoojendajaks.

Ja ma ütleks, et kohvikannudel on päris hubane olemine.

Ja sallisoolika jagu jäi lõnga veel ülegi.

Tegelikult oli meie peres piiiiiiiiiiiiiiiiiisikese puupea ja suuuuuuuuuuuuuure muhu seelikuga kohvipupe, mida ma aeg-ajalt tavatsesin peas kanda. See kollakas poroloon seal sees ja sulnis kohvilõhn, ei see lähe surmani meelest.

 

Nojah, kaua sa ikka nukrutsed, kui nii armsaid asju on olemas. Tunnistan, ega ma neist oma ajuga kolbigi aru ei saaks, aga õnneks on mul kodus targemaid inimesi.

Mult küsiti, et miks ma nii kaua pole kirjutanud. Ütlesin, et üleüldine blogijura on tekitanud minus sellise tunde, et ei tahakski enam. No samas, eks ole … Ja teisalt tundub, et kogu see blogindus on pseudomaailm. Pärismaailmas kaovad inimesed. Kadus meie armas onu Aaru. Pikk ja ilus elu, palju tarka, vaimukat ja head. Ainult elutöö jäi lõpetamata, Dante “Jumaliku komöödia” tõlge. Sellest on mul tuliselt kahju. Sest aastakümnete pikkuse töö lõpp juba paistis.

Mesilased tiibadega

sumistavad, kuid ei sega

oma sumisemisega

üldse mind.

Kägu kukub ja ei tuku,

oksalt maha ta ei kuku;

Puhh on lihtsalt illikuku

nagu lind.

Porgandihäälsel ininal nagu Michael Jackson: You are not alone!

Keegi Ameerika comedienne (nime polnud küll kuulnud, karta on, et samast sordist nagu need, kes VH1-s staaride üle ilguvad; okei, doch-doch, proua on mänginud isegi “Mulla all”, näitab IMDB) on kirjutanud oma võigastest kogemustest emana raamatu “Mommies Who Drink”. Moraal paistab olevat see, et kaine peaga pole võimalik ema ametit pidada – kahjuks olen jõudnud ise korduvalt samale järeldusele. Või kui ema ametit ongi võimalik enam-vähem kainelt pidada, siis, pagan, koristada ma küll enam selge peaga ei suuda.

Täna üritasin ette võtta kurikuulsa kompostihunniku magamistoa tumbal. Ja leidsin sealt VÕÕRA MEESTEKAMPSUNI. Nuusutasin, ei olnud Tarmo lõhn (tema number ka mitte). Aga lõhn oli meeldiv. Mitte üldse see lõhn, mille allikat ma seni tagajärjetult oma kambrikesest otsinud olen. Või mis lõhn, ütleme ausalt, see on lebra.

Nojah. Kuna minu südametunnistus oli meie kooseluvoodi võimaliku rüvetamise asjus puhtamast puhtam, tõmbasin taadi liistule, et yo, mingid uudised sinu seksuaalsest orientatsioonist vä. No puikles algul vastu ja siis leiutas, et mingi kursavenna kampsun. Lobises siis, lollike, välja, et oli kursavennaga olnud Suudlevates Tudengites (!!!) ja kui too kadus ning ülejäänud seltskond suundus Johnny Deppi poole, siis tema oli kampsuni kotti toppinud.

Kursavend olla nüüd ülevoolavalt õnnelik.

Komplimendid lõhna eest.

Jah, no järsku jõuan minagi kunagi Deppi. Kurb tõdeda, aga üle Kaarsilla jääb mul selles elus küll käimata. No ega nüüd väga ei taha enam  ka. Pese pärast käsi-jalgu ja.

Piluvisioon, ja seegi pekkis.

Äraseletatult: meie telekas hakkab otsi andma. Tükk aega siras keset ekraani mingi pilu, mis hakkas üha laienema. Võrdeliselt läks üha pikemaks teleka ülessoojenemise aeg. Väga põnev oli vaadata tähetantse nii, et näiteks Koit Toome kadus pilusse ja jäigi sinna pikemaks ajaks. Ümberringi plaksutab publik ja välkleb diskokera, aga Koit Toomet (no ma toon näiteks teda ainult, samahästi ka Luisat või Dag-mehikest) netu.

Täna õhtul on “Tantsud tähtedega” juba kuuldemängu kujul. Tuleb ikka uus telekas osta. Sest suvel, kui paistis, et telku ei suvatse enam töötada, saime väga rahulikult hakkama. Aga mõnel valitud hetkel võiks ta ikka töötada. Iseäranis praegusel pimedal aal. Näiteks tahtsin teisipäeval vaadata väärtfilmi, aga kuna pool prantsuskeelse teksti tõlget kadus prakku, siis jäi pooleli.

Aga väärt riist on olnud ja meid kümme aastat truult teeninud. Leedu oma, firma Provision. Mingi tuhat krooni maksis. Ma ei näe põhjust, miks me peaksime edaspidi mõnda muud marki eelistama.