Monthly Archives: mai 2007

Nädalavahetus tõi Mii suust uudis- ja unarsõnu.

“Kui me Mammiga õue läheme, siis vahel tuleb murukiitja.”

Pärast laupäevast äikest: “Ja siis see vilk müristas hirmsasti.”

Voodis issile: “Kas karvapall tahab juba üles ärgata?”

Ja selline dialoog:

– Miina, ütle “Rrongi rrattad rragisevad”.

– Eip.

– Ütle “rrosin”.

– Eip.

– Ütle “Mirrjam”.

– Eip. Ma ütlen hoopis “hiileke”.

Advertisements

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Vanur, nagu ma olen, ruulivad mu blogis meditsiiniteemad. Täna leidsin pea seest niidi. Ilusa sinise, seda tuleb kirurgi auks öelda, aga miks see niit mu peas pärast mitme nädala tagust niiditustamist oli, on iseküsimus. Kuna Tarmo arvas, et kui ta niidi välja tõmbab, tuleb pool aju takkapihta, ja et kõige isukamalt asuks töö kallale meie pere sadistidesektsiooni esinaine ja ühtlasi ainuliige Miina, tegin selle protseduuri ise ära. Miskipärast on enda tehtav valu märksa vähem valus kui teiste tehtav. Aju jäi esialgu paika, niit osutus ilusaks aasakeseks, millega oleks mind saanud nagisse riputada.

Eks ole neid niite ennegi nokitud. Mõned aastad tagasi kintsu pealt. Korduvalt kusjuures.  Tõeline haltuura.

Aga lõbusamat – käisime taas igakevadisel poti- ja kotilaadal. Või mis lõbusamat, nutt on kurgus, sest kui mullu halastasin puust kottide meistrile, siis nüüd pidasin hädavajalikuks edendada Baltikumi kaubavahendust ja soetasin Riia ehtesepalt sensuaalse nimega Mario ******* krooni eest hiiglasliku türkiisiga kaelaehte. Vandusin Tarmole, et kannan seda surmani, ja rääkisin välja, et see on nagu sünnipäevakingi eest või nii. (Kuigi ise maksin, laenasin temalt aint sajaka.) Ühesõnaga, ettekäändeid leidus ohtralt. Ja türkiis on toodud …. pam-para-pam-pam-pam-paaaa! Afganistanist.

Mõistagi soetasime ka seljakotitäie sinki, suitsuvorsti ja – kala ning laste lemmikut patsijuustu. Niisiis – käik läks täie ette. Ja vihma jõudsime kenasti kodus ära oodata, nii et märjaks kah ei saanud.

Täna üritame lõpuks ometi ära vaadata “Kodanik Kane’i”, mis ilmse märgina totaalsest tsiviliseerimatusest meil vaatamata on. Kuigi mul on nii nummi raamat pooleli, et kohe ei raatsikski nigu.

7 kommentaari

Filed under Uncategorized

Lugesin värskest Kroonikast (jah, ma isegi enam ei salga, käin hommikul putkas või poes ostmas, peaks vist tellima, mis seal ikka häbeneda) Anne reklaami. Ja lugesin sealt välja, et ilurubriigis tutvustatakse UV-kaitsega tampoone. Ja mõtlesin paar sekundit, et miks pagana pärast peaks tampoonil päikesefilter peal olema. Sest SINNA SISSE ju päike ei paista. Vist. (Kui ma viimati vaatasin, siis ei paistnud.)

 Siis lugesin uuesti.

UV-kaitsega šampoonid.

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Milline nauding on juustepesu, kui viimati pesid juukseid täpselt nädal aega tagasi. Ma polegi vist pidanud nii radikaalset pausi pidama. Õnneks on juuksed lühikesed, aga ikkagi, nagu tavatses öelda üks tuttav daam, võileib peas. Varjasin siis võileiba ja oma plaasterdatud pätilaupa türkiissinisest rätikust sõlmitud turbaniga. Turban pidi ju selle hooaja moeröögatus olema. Nii et glamuur ja diskursus käsikäes. Aga nüüd on rätik ära ja plaastergi ära – janoäraütlemidagi, tegu pole rišeljöötikandi ega ristpistega. Kaks tibatillukest niiti, üks ühes ja teine teises triibu otsas. Ja triip ise – õmblusteta. Seda nad seal kärsatasid mul siis nigu barbekjüüd.

Aga ikkagi, põhiline on kinnisvarateema. Eile tekkisid mul, absoluutselt maakaugel inimesel, juba järgmised absoluutselt elulised küsimused. Kas kohvipaksu pannakse kah komposti? Aga sinki? Ja millises kostüümis võtta külalisi vastu? Ühisarutluses Tarmoga tekkis kaks põhiliini. Esiteks: vana hea niiduimago. Lotendavate põlvedega dressipüksid, nailonsokid, kalossid. Kõht üle dressipükste kummi. Aksessuaariks vikat ja plastmassist nokaga müts “Autom”. Ooberkörper frai. Jahedama ilmaga väljaveninud maika.

Sujuvalt läksin muidugi üle arutlusele, et Versace maikad on päris kallid. Väljaveninud dressipüksid – need maksavad Dioril kah ju hingehinda. Ja mõnes mõttes oleks šikim ikkagi siuke Toscana rida – õlgkübar, hele triiksärk, käised üles kääritud. Emandal lehviva hõlmaga särkpluuskleit v stõlje Audrey Hepburn või Grace Kelly.

Jah, see ongi põhiline, mida maal selga panna ja kui palju see maksab.

 Ah jaa, kummikud!!! Lillelised või mummulised! Isversusver.

13 kommentaari

Filed under Uncategorized

Esimest korda vanainimeseelus ei jaksanud ma Eurovisioni vaadata. No kaks sünnipäeva ühel päeval – see võttis läbi. Hommikul sain emadepäeva puhul hullutava Ritteri minišokolaadide karbi ja uudise, et võitis ulguv kolme poolega riidekapp (Tarmo ütleb küll, et Harry Potter). Aga, andke andeks, kuhu jäi siis minu lemmik “Ninnu-nännu, ninnu-nännu kogu aeg” ehk kõiki mu tšakraid avav “Shake It Up Shekerim”, kus trimmis türgi poiss nimetissõrme otsas aluspükse keerutas? Selle järgi tatsuks isegi minu vanurijalg ning hambaproteesid lõksuksid lõbusalt! Aga ei, võitis järjekordne murelaul, mida vihmase ilmaga suurte kõrvade varjus unnata.

Pagan. Aga no tegelikult on mul üsnagi poogen, sest mind on vallanud kinnisvarahullus. Nagu selgus, oli see nupp, mis mul juustepiiril kasvas, just seesama nupp, mis kinnisvaramõtteid kinni hoidis. Ja koos nupu eemaldamisega vallandus maniakaalne suvemajavajadus. Käiku on läinud isegi väljapressimismeetodid. Ütlesin Tarmole, et Mirr võib minna tema valitud kooli tingimusel, et mina endale oma suvemaja saan. Kui alatu minust, eks.

6 kommentaari

Filed under Uncategorized

sauna.jpg

Ausalt, oligi kunagi selline plakat. Teisi Nõukogude plakatikunsti pärleid saab näha siit.

Aga papagoi portree noore mehena ning arengutee on siin. Nüüh.

Eile sattusin ülimalt kõrge nunnufaktoriga videote peale.

Kääbusküüliku pojuke.

Ja väike lontkõrv, kes end soeb.

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

Tükk-tükilt lahkub Triibik prügitünni.

Jah, rahva ette astuda tal niimoodi ei sünni.

Harjub ära, hakkab meeldima. Mulgustatud jalaga ringiluukamine tundus nii seksikas, et lasin tüki pead kah ära võtta. Juustepiirilt. Ühtlasi, loodan, toimis see ka väikese laubapinguldusena. Vähemalt praegu küll naerda ei saa, kisub nigu. Järsku pandi veike botoks kah sekka ja olen nagu David Beckham? (Eeh, see kah riimis juba.)

Ilukliinikus käis kõik ilusalt. Enne kui kohalik tuimestus sisse suruti, pandi mängima meeleolukas marsimuusika. “Kauneim linn on Eestis Tartu”! Nüsimine käis Katrin Karisma ja Tõnu Kilgase Valgre-tundlemise taktis. Ja milline ajastus! Kui haav hoolikalt kokku krousitud, küsiti minult, kas mul on veidi aega, et saaks mulle jääkoti pähe panna Ja kui jääkott pähe pandi, kõlas … “Veel viivuks jää”! Vat eta daa. Annan sul suud, härra Valgre!

Nädalavahetus on pidulikke üritusi täis bukitud. Eks tuleb siis peegli ees harjutada lehvi pähesidumist ja timmida pererahva kompressiviina.

7 kommentaari

Filed under Uncategorized