Monthly Archives: juuni 2007

Tänud Trianglile ja Krentule kiiksukinda heitmise eest.

Eks ma juba jupp aega mõtlesin, et erinevalt ülejäänud inimestest, kel on puhtusekiiksud, pole mul erilisi koduseid omapärasid peale LOHAKUSEKIIKSU, mis järjest süveneb. Okei, väga ropp ma ei ole, perekond Korva-Korba “Naistevahetusest” teeb mulle veel suhteliselt pika puuga ära. Aga see puu lüheneb kogu aeg. Samas mulle kohutavalt meeldib, kui kodu on korras. Kuid ma lihtsalt ei jaksa laste (ja enda) järelt kasida. Kui käkid on magama saanud, mis tänapäeval toimub ca 23.30, siis on pühkimine-nühkimine küll viimane asi, mida ma teen. Hoolitsen pigem oma närvikava eest ja loen midagi, kuni silm kinni vajub. Mis juhtub järjest kiiremini. Kui veel raamatu tõlkimine käsil oli, siis hakkasingi seda 23.30 köögilaua taga tegema.

Selles, et laga mulle närvidele käib, on süüdi ka kodus töötamine. Sest laga on silme all. Ja kogu aeg võitled tundega, et issand jumal, inimene on ju kodus, peaks ju kodu korras hoidma. Ja samas oled ju palgatöötaja, kes siis, kui väiksem käkk on suudetud mingile tegevusele suunata ja viimaks vanavanemate poole sokutada, peab vuhkima hakkama. No see on see kodukontori miinus. Aga plusse on kah ikka võimsalt (külm vein ja kuum vann keset tööpäeva näiteks, väike lõunauinak).

Kokanduskiiks … Ehkki vahin kokaraamatutest ja ajakirjadest, silm punnis ja sülg jooksmas, soolaste ja magusate tarretiste retsepte, ei julge ma enam želatiiniga midagi teha. Pärast korduvaid haledaid läbikukkumisi. Kord oli tarretis nagu üks plöks, kord kummine kamakas ja tükke täis takkapihta. Selle asja peaks teaduslikult käsile võtma. Nagu ka pärmitaigna tegemise, mis mul on kah paar korda untsu läinud.

Tobe on ka see, et ostan Oma Maitseid ja õhkan retsepte lugedes, aga suurt midagi ise ei tee. Esiteks sellepärast, et lastele sellised asjad ei maitse. Mingeid kooke peale tema enda tehtud küpsisetordi Mirr üldse ei söö. Ega Miinagi. Järelikult tähendaks koogi küpsetamine, et pistame selle Tarmoga kahe peale pintslisse. Mis vöökohale teadupärast hästi ei mõju. Ja kui on mõni sünnipäev või oleng, siis tihtipeale eelistan ikkagi laisa inimese varianti ja toon asjad poest. Et saaks tõmblemise asemel vabamalt võtta. Või Oma Maitset lugeda :)

Ma ei söö putru (jälestan! manna- ja kartulipuder ei lähe arvesse, aga kõigi teistega saab mind sõna otseses mõttes oksele ajada. Kurb küll, sest see oleks nii tervislik toit). Maksa ei söö. Molluskeid ka mitte. Karakumi kommi ei armasta, Tiina kommi armastan, mõnus hapu ja šokolaadi kombinatsioon. Elu sees pole seapraadi teinud. Plaanin küll. Meeldib rohelist teed juua. Eks see ole õpitud armastus, tean, et on lihtsalt väga kasulik. Aga kannuteed ei viitsi tavaliselt teha, liiga laisk olen.

Majapidamiskiiks … No sellest riidehunnikust, mis meil magamistoas tumba otsas järjest jõudsamalt kasvab, ma parem ei räägiks. Aga tugev kiiks on vast ökotoodete eelistamine. Kõik pesuvahendid on Ökosahvrist pärit, kraanikaussi nühin (neil harvadel puhkudel, kui ma seda tegema vaevun) soodaga või apelsini-üldpuhastusvahendiga, keha koorin kohvipaksuga. Kemmergus ei kasuta ühtki lõhnatoodet, kui vaja, põletame tikku. Paber jookseb pealtpoolt, kuidas siis muidu (ehkki kiiksumemmedelt olen lugenud ka altpidist varianti). Huulepulka kasutan võimalikult harva, et vähem keemiat süüa, lõhnaõli olen hakanud piserdama kah ainult väga erilistel puhkudel.

Ajalehti ja paberiprahti üritan eraldi kotti koguda ning pärast vanapaberisse viia. Pudeleid ei viitsi ise ära viia, jätan need, mil pandimärge peal, õue prügikasti äärde ja ülejäänud viskan pudelikogumiskasti. (Mis kõik on muidugi väga elementaarne, mitte mingi öko. Ma olen üldse siuke kadakaöko. Kui see sõna nii looduslikult ei kõlaks.) Makaronid, jahud, puljongid, kartulid ja muud põhiained üritan osta mahetoodete seast. Muid asju niipalju, kui saab.

Sellest eelnevast on ilmselt võrsunud ka maakodukiiks, mis on praegu ikka kiiksude esirinnas, aga mis ehk millalgi saab lahendatud ka. Noh et saaks ise oma redist kasvatada (mida lapsed ei söö …) ja lasta lastel murul värskes õhus ringi joosta ja põõsa küljest marju süüa. Ja oma isiklikku kompostihunnikut kasvatada. Ja lilli. Ja tilli. Ja grilli.

Mida veel? Armastan õues käigu pealt pirukat süüa. Natuke piinlik on küll, aga ikkagi meeldib. Olen isegi bussis järanud kaubamaja toidupoest ostetud pistaatsiasaia, paberkotist nagu joodik, kes oma pudelit varjab. Meeldib. Pikemal autosõidul läheb kõht kohe tühjaks, hea, kui Statoilist saab end millegi heaga varustada. Parem veel, kui päris poest, seal on värskem.

Pereema elu on mind närviliseks teinud. Kipun kiiresti ärrituma, eriti siis, kui kuhugi on perekondlik minek ja mulle tundub, et üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksinda rabama. Vanasti ma selline polnud. Kellegi peale ei karjunud, ei õelutsenud ega irisenud. Keelefašist olen muidugi ammu, olen isegi keelelollidele kurje kirju saatnud käsuga totakad vead ära parandada.

Ehh, esiti läksid uued ohvrid meelest. Kui mahti on, võiksid pihitooli istuda Kalake, siiami kaksikud Lupetta och Kuutroll ning Sigane.

Advertisements

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Oi, seda oleks mul vaja. Õnneks ei paista kuigi mugav. Aga no.

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Ropp eit vol. 1000 

Pereisa õpib inglise keele struktuuri eksamiks ja esitab enda meelest kavala küsimuse: “Kas tead, mis vahe on transitive verbil ja intransitive verbil?”

“Jaa …” lausun mõtlikult. “Üks vist … vajab midagi ja teine ei vaja.”

Pereisa on totally impressed. (No ei pruugiks ju nii väga, lõppude lõpuks olen ma diplomeeritud inglise filoloog.)

Arutan edasi: “Nujaa, aga mida ta vajab … No seda. No ütleme, et üks on nagu “onama” ja teine on “kedagi keppima”. Aga kumb see nüüd kumb on …”

8 kommentaari

Filed under Uncategorized

Üks haukuv kass ka.

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Kass, kes ütleb “mamma”, ja teised toredad kassid on siin.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Rongaema vol. 1000

Teen tööd, Miina istub diivanil ja puhib hirmsasti. Aga kuna tal on paras roheline nohu, siis ei pööra ma sellele erilist tähelepanu. Puhkimine jätkub, läheb järjest kõvemaks. Vaatan üle õla.

Miina närib endal varbaküüsi lühemaks.

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Otsustasin, et ujumise asemel teen hoopis jalutuskäigu. Tõin Mirri õpikud ära ja vuhkisin mööda kaltsukaid, nii et kalorid kulusid mürinal. Ja saak oli vägev! Puhkusegarderoob täienes jõudsalt, sain Tarmo ees lausa mitu korda demmida (ma mõtlesin isegi spetsiaalse kõlli välja, mida ma järjekordselt magamistoast välja kepsutades kõõrutasin). Ja tema on pai mehike, muudkui kiidab mu eblakat hööritamist takka.

Jah, mõnevõrra kulukamaks kui ujumine (mis mul, olgu tööandja kiidetud, käib puhta tasuta) läks see üritus tõesti. Aga lattet ei ostnud! Ja jäätise sain koos Kroonikaga lausa tasuta!

(Kõik see viisil “Kanaelu, kanaelu, see, jah, on kõige parem!”)

8 kommentaari

Filed under Uncategorized