Monthly Archives: mai 2005

Keegi nimetas end kuskil blogardiks. Väga täpne. B…

Keegi nimetas end kuskil blogardiks. Väga täpne. Bloogimise algusest peale olen iga päev üha rohkem aega netis töllerdanud. Minul, kes ma lülin meie võrdlemisi valjuhäälset arvutit, on arvuti üha pikemaid tunde sees. Aeg, mis varem kulus raamatutele, möödub blogosfääris võrdlemisi mõttetuid asju lugedes. Ja seda vaba aega on ju neetult vähe, nii et pärast on selline tunne, nagu oleks hamburgerit söönud.

Jätsin “Cloud Atlase” mõneks ajaks pooleli, et alustada nädalavahetusel saadud “The Family Wayd” Tony Parsonsilt. Eks seegi ole Mitchelliga võrreldes paras hamburger. Aga lobedalt kirjutab ega käi mulle enam närvidele nagu eelmiste raamatute puhul, kus aeg-ajalt oli nutupedaal ikka päris põhjas. Taban end jälle mõttelt, et milline eesti macho end nii kenasti kolme õe nahka suudaks asetada. Sass ega Kaur juba küll endometrioosist kirjutama ei hakka. Teisalt, Parsons kotib tänases Mirroris täiega kolme alaealist inglise sõsarat, kes kõik lapsega maha on saanud.

Jah, ja nüüd ongi jupp aega möödas ja peab varsti hakkama Miid magama panema. No mis ma ütlesin. Ajaraiskamine. Tahtsin juba pahaselt osa teksti ära kustutada, aga las ta siis olla pealegi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

"Kui meil lasteaias pakutakse suppi, siis Pavel üt…

“Kui meil lasteaias pakutakse suppi, siis Pavel ütleb selle kohta “pepumahl”.”

Lõimumine läheb nii mis müriseb.

Hea, et ka rahvakirjanikud lastele midagi õpetavad. Limpa-raamatus öeldakse pidevalt “lollakas” ja tänaõhtuses peatükis tutvustatakse sõna “peerukott”. Kivirähk on üldse väga anaalne. Niipea kui tema naine “Tähekese” peatoimetajaks sai, ilmus seal romantiline jutuke “Kaka ja kevad”. Selliste asjade suhtes olen ma ikka veidi vanamoodne.

Aga Miina maitses täna esimest korda leiba. Hämmastav, kui palju pudi umbes kuupsentimeetrisest tükikesest saab.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Jõudsime Rocca-al-Mare laadale nii hilja, et Kessu…

Jõudsime Rocca-al-Mare laadale nii hilja, et Kessu tagumine sink jäi ostmata. Esimene ka.

Mentaalne noot nr 1. Lapsega välja minnes peab kaasas olema taskurätik, salvrätik või lapike (kuidas see kunagine tõlkevärdjas oligi – röhitsuspadjake). Tahtmata pererahva voodilinu lagastada, olin sunnitud Miina ninast purskunud kollimere oma pükste sisse (jah, sisse, mitte külge, sest muidu oleks ju näha olnud) määrima.

Mentaalne noot nr 2. Lapsega välja minnes peavad kaasas olema tagavarasokid. Muidu juhtub nii nagu eelmine nädal, kui ma Mademoiselle’is kohvi ja saiakeste järel käisin. Tagasiteel märkasin, et Mii on ühe soki ära kiskunud. Läksin tuldud teed tagasi – ei miskit. Iga valge nutsak osutus äravisatud salvkaks, üks traktaadiks “Teekond Jeesuse juurde”. Miina läks mu kondamistest nii närvi, et hakkas möirgama. Nii leidiski päike meid Suve tänavalt vana väravaposti otsas imetamast.

Tagavaramäkut meil vaja pole, sest Miina on otsustanud võistelda Jaanus Raidaliga, kumb jõuab kõhtu kauem kinni hoida. (Ausalt öeldes sai ta täna pärast võimsat vaseliiniõlilaksu üle pika-pika aja ise hakkama. Aga võrdlus Raidaliga oli raisku laskmiseks liiga hea.)

Sa pühade müts, kui kauneid kõrvarõngaid ma laadal nägin. Suured lasuriidilatakad, keskel püriit. Või midagi sellist. 550 krooni. Õnneks ja kahjuks oli pangaarvel emapalgapäevaeelne põud.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Polaarkaru (kirjutasin esimese hooga Pollarkaru! A…

Polaarkaru (kirjutasin esimese hooga Pollarkaru! Ai, ma pole vist kinos eales nii kõvasti naerda pruusanud kui “Pollareid” vaadates) tänane link “Mehed kasti” meenutas mulle üht neljast anekdoodist, mis mul meeles on.

Mafiooso läheb ekstrasensi juurde: “Ma näen unes kartuleid. Mida see tähendab?”
“Noh, ega palju variante pole. Kevadeks mulda – või sügiseks kasti.”

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Natuke naeruväärne on see minu tänane eufooria õnn…

Natuke naeruväärne on see minu tänane eufooria õnnestunud osturetkest, aga mis siis. Peaasi, et tuju taevas. Hommikupoolik on möödunud pasodoblet ümisedes ja tagumikku hööritades. Pikk vaarikakarva seelik, millega saab niiii hästi keerutada, ja õlapaeltega topp. No muidugi türkiis, mis siis veel. Aksessuaariks tuleb võtta täpselt sama värvi tamburiin, Mirjami oma. Eest ära, Jennifer Lopez, latiinotriibik tuleb! Tänasest peale olgu su nimi Könnifer!

Veel tänaseid oste: kaupsist avastatud soolatud-röstitud kõrvitsaseemned. Ja lepatriinukummikud Mirrile. (Jalanõusid peab talle üksi ostma, sest olen kindel, et ta oleks mu käest välja pressinud Pipi pildiga kummikud. Mis olid 150 krooni kallimad.) Ja topsike maasikajogurtitarretist. Võitlesin nagu lõvi endaga mingi küpsisemagustoidu-nimelise hõrgutise ees, mida kuskil naistefoorumis taevani kiideti, aga suutsin ostmata jätta. Homme läheb sünnipäeval nagunii suuremat sorti õgimiseks.

Bussis oli kaks ema Teresa nunna. Keegi eesti taat arutas neid silmitsedes väääga kõlaval häälel: “Mees on vist maha jätnud. No mingi põhjus peab ju olema!” Siis pakkus ta istet naisele, kes tema poole seljaga seisis. Kuna too ei reageerinud, porises vana: “Estonskii jazõkk ni umejut, raisk. Istun siis ise,” ja vajus uuesti toolile. Et siis kümne sekundi pärast ukse poole asutada. See kõik ajas mind nii kohutavalt naerma, sest mul oli nii hea tuju. Ja kõik mehed olid nii kaunid. Ja vihm lõhnas nii hästi. Ja täpiks i peale olin ostnud meelespäid ja juhatanud kaks inglise mutikest vanalinna poole.

Ja kodus oli veel üks tore asi. Millest ma ei räägi.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized