Monthly Archives: detsember 2009

Aastaalguse sportliku programmiga on mõistlik varakult pihta hakata. Eile siputasin natuke magamistoa põrandal. Tegelikult peaks malli võtma hoopis muistsest sekspommist Zsa Zsast Gaborist, kel on vähkremisel abiks kaks turdi poolpaljast poissi. Üks väänab mammi kintsu sinna-tänna ja räägib talle mesisõnu, teine aeleb omaette.

Ehk nagu seisis selles lõbusas artiklisZsa Zsa lies on the floor, stroked by two male personal trainers, looking very horny and very old at the same time.

A need punnis poisud ei mahuks me tillukesele magamistoapõrandale nagunii.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Trussikud ja Tuula präänik.

Einar Kapp. Suusapükstega.

Kassi kosutamine. Sekspesu.

Päkapikubeebi piiluda ei saa.

Otsisõnadest, millega täna-eile siia satuti, võib juba luuletusi teha ja nendega homme jõuluvanale esineda!

Aga kuigi vuhin veel järjekordset hoogtööd lõpetada, on tegelikult jõulutunne täitsa olemas. Keeks õigeaegselt külmikus (Anult võtsin malli tänavu ja tegin harilikus keeksivormis, võtab vähem ruumi ka), üks laar piparkooke tehtud. Imearmas kuuseke (tassisime Miinaga Selverist kahekesi koju, ei pidanud pingele vastu, et kauem ootaks) ehitud. Päkapikk käib nagu kellavärk, ja kui trendikas veel – täna hommikul oli mul saapa sees värske ajakiri Mood!

Triangel küsis mult juba piinlikult ammu jõulusoove ja nüüd on ikka tagumine aeg need välja mõelda… Pea on nii pulki, töid-kohustusi ja muresid täis olnud, et ainus soov oligi, et saaks toimetustega kuidagi otsa peale. Eks see tunne ole kõigil, ei midagi originaalset. Suguselts kah valmistab taas palju peavalu. Sestap soovin, et õhtu ilma ekstsessideta laabuks. Ega seda jõulutunnet mis lapsena enam vanast peast nagunii kätte ei saa. Selleks olen ise liiga palju taustajõud, niiditõmbaja, ei mingit müstikat enam. Et lihtsalt oled ja ootad end hulluks!

Aga mõnus tunne on küll juba. Kõigile ilusaid-ilusaid jõulupühi, muretut mõnulemist ja kerget südant-sammu!

7 kommentaari

Filed under Uncategorized

Kaubanduslikud teadaanded.

Ärge te JUMALA PÄRAST ostke Laima pehmeid piparkooke. Ma üritasin ühtaegu kokku hoida ja vennasvabariiki toetada ning eelistasin Saksa omadele neid. Ilus punane pakend, aga sees TÄIELIK SAAST. Piparkook pole piparkoogimaitsega, šokolaad pole šokolaadimaitsega ja ega siis ei saagi oodata, et moos maitseks nagu moos.

Küll aga on košmaarselt head – no otse veeni, ausalt – Marmitoni õhukesed piparkoogid. Nüüd on mul voodis küljealune piparkoogipuru täis. Vanity Fair Robert Pattinsoniga (tänan, K!) ja pipad. Taevalik.

Ja Pärnu maanteel Westmani äri kõrval on avatud BonBon Lingerie firmakauplus. Õnneks oli see kinni, kui ma tast möödusin. Sest vat see on üks kaunis patuurgas, kus peegli ees sabasulgesid lehvitada ja rahast ilma jääda. Ja siis panna suled alla ja villased sukapüksid peale ja teksad takkapihta ja kampsun ja jope ja hatune müts. Ja vat see on glamuur ja diskursus.

Triangel palus mul jõulusoove mõelda, ma ausalt mõtlen veel. Tööd on nii palju, et tööväliseid mõtteid pea polegi. Kui nüüd piparkoogi- ja sekspesumõtted välja arvata.

Keeksi peab tegema. Piparkoogitainast peab tegema.

10 kommentaari

Filed under Uncategorized

Mirjam: Miina, kuule, mis on sinu meelest kõige naljakam asi, mis üldse juhtuda võib?

Mii: Kui vetsupott ümber lükatakse.

Mirjam: Ei, see ikka ei sobi. No mõtle veel, mis ikka kõige naljakam on.

Mii: Paberi käristamine.

Mirjam: Aga mis on selline keskmiselt naljakas asi?

Mii: Kapak.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Tegin vea ja läksin teist korda elus Kaubamaja uuendatud kinga-koti-osakonda. Mõni ime, et seal pimedas mülkas keegi ei käi. Kas see peab olema sensuaalselt paheline paik, kus naised oma patutegusid teevad? Aga seda magusat pattu pole seal ju võimalik teha, sest seal valitseb KAOS! Oksad-lehed ristamisi, nagu ütleb luulerida. No see oli TAGUMINE kord, kus ma sinna lähen.

Otsisin susse. Ei taha karvaseid, pakse vildist, prosta leopardimustriga ega kontsaga. Lumeinimese käpa kujulisi ka ei taha.

Kaupsis ei erutanud mind õnneks ka ükski kott. Kõik olid kas mutikotid või läikivad kulisevad tibikotid. Ah jaa, üks kott mind erutas. Mul on hea maitse, see maksis umbes 7000 krooni.

Nojah, ega sellega mu kaubandustlik rant lõppenud pole. Eile siis oli vajadus minna Solarises Artise kinno. Skeem näitab, et kusagil Apollo kandis see peaks olema. Haa, aga see oleks ju liiga lihtne lahendus. Õnneks kuulsin, kuidas keegi PÖFFi-piiga minusugust hullunud pilguga paarikest instrueeris. Et minge Apollo poodi sisse ja siis ilukirjanduse osakonnas tuleb paremale pöörata ja seal on üks uks. Sörkisin siis paarikesel sabas, tiirutasime nagu spiiilikud seal raamaturiiulite vahel ringi.

No seda ust leiab sealt ainult HIROMANT!!!!!! Jajah, kusagil nurga taga see lõpuks välja ilmus. Ei ainumatki viita ega silti, mitte kui midagi, lihtsalt üks uks. Mis viib jah tõesti Artisesse.

Need vähesed korrad, mis ma sinna majja sattunud olen, tunnen end kui kana takus. Tunnen, et inimene on küll viimane, kellele see maja mõeldud on. Ja ega seal õnneks ei pea käima kah.

Aga et positiivse noodiga lõpetada: informeeritud inimesed teadsid eile Solarises öelda, et kohe-kohe hakkab superstaarihakatiste esinemine. Nu ja seadsin siis minagi end lapsukeste selja taha Marteni poole kaela pikaks ajama. Silmanägemine mul teadupärast kehvake, aga sain oma superstaarihetke kätte!

13 kommentaari

Filed under Uncategorized

“Emme, ma vaatasin su kummiku sisse, aga päkapikk ei olnud sulle sinna õllepudelit toonud.”

Päkapikuhooaeg on avatud. Vaene Mii kargas juba pühapäeva öösel kella kolme paiku üles, kurtis, et päkapikk polnud midagi toonud, ja küsis, kas juba on hommik. No päkapikk alles mängis arvutimängu suures toas, kustas siis veel sai tulla.

Aga hommikul oli sussitäide saabunud. Ja Mii unustas vaadata mu punase saapakese sisse, sest sinna oli päkapikk kohvišokolaadi poetanud.

Õlut ta vist varem toonud pole (kuigi see uus vürtsiõlu erutab küll mu meeli), küll aga näiteks koorelikööri.

Oli teada, et 1. detsembriks peavad laekuma jõulukalendrid. Kuna Littlest Pet Shopi kalendri suhtes käis äge surve, siis mõtlesime, et võtame kordki laste rõõmustamise au enda peale. Päkkarid tõid kummalegi hariliku, šokolaadiga jõulukalendri ning meie toast leidsid veidi pännis näoga piigad ka oma ihaldatud Littlest Pet Shopi. Kahe peale. Ütlesime, et see on nii kallis, et me arvasime, et päkakad seda ei too. Ja ostsime ise.

Mulle tundus, et Mirr kuulas seda juttu kuidagi umbusklikult. Et nagunii päkapikud tõid, aga ahned vanemad üritavad alatute võtetega oma reitingut tõsta.

Nojah. Aga üleval olid noored daamid juba umbes kell kuus. Nii et minul, kes ma isegi päkapikuametit ei pea, on silmad pahupidi ning ainus soov magama räntsatada. Koolihommikutel on päkapikandus muidugi soodne värk, saab memmed koti pealt üles. Aga praegu, tõvehommikutel, võiks ju veidi magada…

4 kommentaari

Filed under Uncategorized