Monthly Archives: aprill 2006

Roosa pašmiina (pašmiina ja pašmirjam, see oli mei…

Roosa pašmiina (pašmiina ja pašmirjam, see oli meie isanda looming) nõudis enda kõrvale muidugi roosat huuleläiget ka. Sa armas Mooses, millega see kõik lõpeb? Pensionipõlveks olen kirev kui kakaduu. Aga ma tahaksingi selline lõbus penskar olla. Seni aga tuleb likvideerida läbusid, mida tekitab Miina uus lihunikukutsumus. Eemaldatud jäsemetega nukk on käkitegu. Üksõhtu istus ta Mirrile tagumikuga näkku, mispeale Mirril tuli hammas suust, ta neelas selle kogemata alla ning verd voolas ojadena. Kuidas see Kiisik kunagi vanaemale ütleski – et vanaema, kui sa ära sured, siis saab verd ja liha.

Nujah, ja täna hommikul, kui kosusin veel varasest äratusest (nimepäevalaps oli mul kell seitse platsis, silm säramas, et kus kingid on) ning lasin silma looja, sellal kui Miina mu kõrval liikuvate piltidega raamatut sirvis, eemaldas ta papist ämblikult iga viimse kui jäseme. Ai, ma olin kuri. Vehkisin jäsemetega ja ütlesin, et häbi-häbi-häbi, nüüd on küll pahasti, emme on väga pahane, eitohieitohieitohi. Tegelikult nägi ämblik ilma tolknevate jalgadeta päris sümpaatne välja. Nagu siil!

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Tuti-Helve! Väga hea. Tohli (hoiatus: sisaldab rop…

Tuti-Helve! Väga hea. Tohli (hoiatus: sisaldab roppusi) kommidest leidsin.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Eile oli roosa päev. Uus erkroosa pašmiina, roosad…

Eile oli roosa päev. Uus erkroosa pašmiina, roosad toasussid (säh sulle T-marketi kilakolaletti, mida ma kõigepealt põlglikul pilgul vaatasin) ning roosa rahulolu Hedvig Hansoni ja Dianne Reevesi kontsertidest. Ennustan, et järgnevad roosad hambaplommid. Aga helge Dianne’i helget laulu “Bridges” saab siit täitsa kuulata! Ma olen päris ära tehtud. Kui tüüne.

Hommikune dialoog köögist.
Mirr: “Miina, ütle “hea laps”.”
Miina: “Aitäh- palun-laps.”

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Nüüh. Läksin hommikul Mirjami tuppa, ütlesin esime…

Nüüh. Läksin hommikul Mirjami tuppa, ütlesin esimese ärkanüüdüles-i ja viskasin pilgu rõdule, imetlemaks eile ehitatud tuvibarrikaadi. Fauna on alustanud kevadist pealetungi. Kui barrikaadi alt väljus tuvi – rahulolevalt nagu Tiskre eramu peremees -, hüüatasin kurja rõõmuga: “Ohoo!” Mispeale unesegane Mirr küsis: “Emme, kas jänes on käinud?” Süda tilgub verd …

Kusjuures mingit jänkujura me pole talle ajanud. Lihavõttekingikesed (meil on igaks puhuks alati kingid, kohe on Mirri nimepäev tulekul ja siis on teada, et jälle saab kinki!) tulid ikka meie käest. Hambahaldjamüüt, mida lasteaias kasvataja ägedalt kultiveeris, jäi kah õnneks kuidagi toppama. Aga päkapikud, see on difoolt. Kuniks muidugi. Rebeka lasteaias juba teatas Mirrile, et mingeid päkapikke pole olemas ja jõuluvanaks kehastub vanaisa. No selle vanaisajutule sain kabelimatsu anda, mis pagana vanaisa – vaata pildi pealt, kui jõuluvana käis, siis istus vanaisa ju diivanil. See oli nii veenev, et päkapikkude isikuküsimuseni me ei jõudnudki.

Aga üldiselt pole aus. Ma niiii vooruslikult koristasin eile õhtul jalatsikappi, et tuvastada Mirri kevadkäimasid – ja äkki, täitsa lambist, hakkas hammas nii kõvasti lõhkuma, et pidin rahuliku öö nimel kaks korda paratsetamooli võtma. Praegu tuikab. Kui alatu.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Ma vist pruugin liiga palju suud. Mu tänane kommen…

Ma vist pruugin liiga palju suud. Mu tänane kommentaar Liisaperesse lihtsalt ei kajastu kommide rubriigis. Omaarust nii tore komm tuli. Äh.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Kutsusin üleõuetädikese Lydia kohvile, poole kahet…

Kutsusin üleõuetädikese Lydia kohvile, poole kaheteistkümneks. Kell pool 11 helistas ema ja küsis, et mis kell see üritus oligi, pool kaksteist või kaksteist. Täpsustasin. Kell 11 helises uksekell ja tädi Lydia oli platsis. Mul oli veel öösärk seljas, õnneks olin jõudnud kohvilaua saastast vabastada ning isegi lapiga üle tõmmata.

Mirri kink oli putkast ostetud nukuke – seitsme krooni eest nukku kui palju, koos kuldkrooni, käekoti ning roosade kauboisaabastega. Õhtul tuli Miina köögist patukahetseja ilmel ning kurtis, et nuku kukkus maha. Kuna ta oli seal tükk aega vaikselt nokitsenud, läksin paha aimates kohale. Täielik Tšikatilo meistriklass – pea, jalad ja käed kõik otsast rebitud ning laua alla loobitud.

Mirr seevastu luges Cartooni saidilt, et Burger Kingis antakse sinise tondikese mänguasju. Kui ütlesin probleemi kiireks lahendamiseks, et Burger King on Inglismaal (tegelikult oli Burger Kingi päritolu mulle hämmastav inf, pidasin seda ikka Aamerikamaa sünnitiseks, kuni sõime Inglismaal Burger Kingis jumalikku burgerit ja uurisime välja, et Inglise firma), siis väljendas Mirr kategooriliselt arvamust, et nüüd tuleb kiiremas korras lennupiletid osta ja Inglismaale sõita. Kui ma sellest midagi kuulda ei tahtnud, läks lahti illlge kamm, anumine ja ulgumine, mis kestis oma veerand tundi. Mul ausalt polnud õrna aimugi, et emadus nõuab pidevalt psühhiaatrioskusi. Ma ise olin nii mõistlik laps. Mina-sõnumid, peegeldamine ja muud targad soovitused praktikas ei mõju. Oskaks ma ometi hüpnoosi, siis hüpnotiseeriksin ära. Kašpirovski, avita!

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Öösel vihkan ma üht last, kes mul hammastega külje…

Öösel vihkan ma üht last, kes mul hammastega küljes ripub ega võta mu võõrutuskatseid kuuldagi, ainult röögib nende peale. Hommikul vihkan teist, kes vastab iga asja peale ainult “ei tahaaaa, eiiii”. Kõige krooniks on Miil tatt ripakil (mis ma käisin täna kaltsukamüüjale keksimas, et tänu rinnapiimale on noorem laps talv otsa terve olnud) ning ta purustas kepphobuse abil raamatukapi klaasukse. Miski ütleb mulle, et seda ust sinna enam ei tulegi. Vahet pole. Nüüd on siis raamaturiiul.

Tuju ei tõstnud ka roosa seeliku selgapanek ega lõhnaõli sirtsutamine. Raporti lõpp.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized