Monthly Archives: juuli 2008

Kuigi kommentaarides püstitati juba teooria, et hamster on netijuhtme läbi närinud ja ma ei blogi just sel põhjusel, siis kaugel sellest… Ei jõudnud me Krõpsu mingit pahandust teha, sest ta jõudis meie juures ainult nädal aega elada. Oli kuidagi kahtlaselt loid – ja siis oligi ühel päeval Looja karja läinud. Kole kurb oli muidugi ja ennekõike Mirrist kole kahju, aga õnneks said me nutud ühe õhtuga nutetud ja kui pikemalt linna jääme, siis ostame uue, kes loodetavasti peab kauem vastu.

Aga muidu, jah. Sulnis puhkus on läbi ja homsest taas töö. Minult küsiti, et kus te enne suvekodu hankimist puhkasite, näiteks eelmisel aastal. Ja ma jäin vastuse võlgu. Enam ei kujuta ettegi, et teistmoodi saaks. Mõnusalt maha molutatud päevad, vahepeal aiatööd, siis jälle kohvike ja lugemine … Lapsi pole vahepeal nähagi, möllavad naabripoisi juures. Murelid, vaarikad, sõstrad, seemnest üles kasvatatud lillherned, ema lemmikud, mis hakkasid õitsema täpselt tema sünnipäevaks.

Pole hullu, suvi kestab veel, onju-onju-onju? Ja oleks silmakirjalik suurlinna põhjata, kui suundusin bussi pealt otse Stockmanni, sõelusin stangede vahel ja soetasin lisaks roosa linnupildiga T-särgile ja mustale sonile (no millised aled!) ka elementaarselt laimikarva kandiku ning muidugi, kuis muidu, Toscana sepiku. Mida praegu söön. Ja kui kohutava januga koju saabusin, leidsin külmikust eest pudeli Soavet! Selle kallale ma pole veel asunud, sest pärast kohustuslikku blogiringi ja 155 meili läbivaatamist-kustutamist tuleb end hoopis kohviga turgutada ja Üks Suur Töö lõpusirgele viia.

10 kommentaari

Filed under Uncategorized

1. juuli 2000 õhtul käisin Tartus seni mõistatusliku näoga kemmergu vahet, kuni isa, kes oli koos emaga saabunud meile Jõhvist Tarmo vana beebivoodit tooma, küsis: “Noh, vesi ei jää kinni või?” Ütlesin, et ei jää jah. Aga kuna asi polnud mitte meie Tšehhi kempsupotis, mis jooksma kippus, siis panin jalgade värinal riidesse (vägevalt värisesid muuseas), kutsusime kiirabi (no täielikud saksad, mingeid valusid polnud veel, ja karistuseks raputas massin mind Toome munakividelt üles sõites nii, et seda nägu) ja laekusime haiglasse.

Valutama hakkas millalgi öösel, mingi 2 paiku vist laekus isiklik ämmakas ja kell 6, kui valud hakkasid juba ära tüütama, aga polnud veel kaugeltki talumatud, sain loa pressima hakata. No see võttis ikka jupp aega, aga enne kella 8 pandi üks kummaline soe ja märg pamp mulle sülle ja kästi pepu alt kinni hoida, et maha ei libiseks. Väga imelik tunne oli. Absoluutselt uus tunne. Ja pärast vaatas peeglist vastu väga tõsise ja veidralt valulise näoga noor ema.  Aga paari päeva pärast naistehaigla kõrgest trepist tsiviilriietes alla sammuda, roosa-valgetriibulisse tekki mähitud pamp süles, oli mu elu uhkeim tunne.

Ja täna hommikul saigi meie Mirr kaheksa-aastaseks. Nüüd seisab ees hamstriost!

14 kommentaari

Filed under Uncategorized