Monthly Archives: juuni 2005

Tänaõhtuses loos läks Jänku-Juss rannas ujumisriid…

Tänaõhtuses loos läks Jänku-Juss rannas ujumisriideid laenutama ja valis välja imekena roosade lilledega trikoo. Mispeale Mirr kostis: “Jah, aga kellel raha pole, need võivad rannas ju ainult päästerõngaga olla, eks?”

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Sellal kui üks mees kodus isiklikku palavikurekord…

Sellal kui üks mees kodus isiklikku palavikurekordit 39,2 püstitas, sattusin mina Mulla tänaval Emma poe soodukale – kõik asjad kroon tükk! – ja ostsin “Avameelselt abielust”. Naljapärast ja sümboolselt kah. Meil seda polnud. Mäletan, kuidas sõbrannaga salaja tema vanemate oma lugesime ja õpetasime ta pisikesele õele selgeks sõna “kliitor”.

Elukohajärgses Laine poes toimuv meenutab kunagist seltskonnamängu ühe teise klassiõe sünnipäevapeol. Paarikesed pidid tantsima ajalehe peal, mida siis järjest väiksemaks volditi. Laine uhkeldas pärast remonti algul kahel korrusel – all ringliiklusega poesaal, üleval ärid – keemiline puhastus, Avon leedi, vakstust kingad ja tagid ning hõbedapood (sic!). Nagu arvata võis, ei toimunud seal mingit äri ja ülemine korrus pandi kinni. Alumine aga kolis poole väiksemale pinnale.

Ja nüüd siis on pinda veelgi vähendatud. Võrdeliselt pinna kahanemisega kahaneb ka müüjate eesti keele oskus. Mu eilne poeskäik oli ühtaegu anekdootlik ja masendav. Mirril lasteaias sünnar, vaja kommi. Ei viitsinud vankriga Minskis ringi kolistada, mõtlesin, et Lainest ikka midagi saab.

No nii. “Ma paluksin mingeid shokolaadikomme, mitte karamelli.” Tädi pakub karamelli. Mina: “Ei, mitte karamelli.” Pakub teist karamelli. No jõuame siis lõpuks teineteisemõistmiseni. Rehkendan kommide arvu ja palun: “Pange igaks juhuks viis kommi veel.” Tädi naeratab sõbralikult ja võtab viis kommi vähemaks.

Viimane katsumus. Küpsised. “Palun neid Jaffa küpsiseid.” Ainus Jaffa pakk on kõige ülemisel riiulil. Tädi hakkab nõutult alumistel riiulitel sobrama. “Jaffa küpsiseid. Sealt kõige ülevalt.” Tädi läheb ühe riiuli võrra kõrgemale. “Jaffa. Kõige ülemine riiul. KALLIS PROUA, TE EI SAA JU ÜLDSE ARU, MIDA MA RÄÄGIN.” See oli nüüd minu kohta õige julge lausung. Ei röökinud, ütlesin lihtsalt hästi kõva ja kaastundliku häälega. Ja mõtlesin, et ma vist enam ei taha siia poodi tulla.

Loo puänt. Naasin poole tunni pärast. Komme tundus liiga vähe olevat ja kartsin, et ei jagu kõigile lastele. Palusin kumbagi sorti sada grammi juurde panna. Tädi pani ja keeras kotile sõlme peale. Ja kui ma koti võtsin, sadasid pooled kommid põrandale.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Tänu Tohlile jälle üks ettekääne mitte tööd teha. …

Tänu Tohlile jälle üks ettekääne mitte tööd teha. Minu lemmik.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Ei taha kohe mõeldagi, mis ravikampaaniaid Julk-Jü…

Ei taha kohe mõeldagi, mis ravikampaaniaid Julk-Jüri ja Imelik juhiksid.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Kui juba perversseks romantikaks läks, siis kena m…

Kui juba perversseks romantikaks läks, siis kena muusikaline lühifilm, mille peale ma absoluutselt kogemata sattusin.

Küll ma olen täna palju kooki söönud. Mõnnar. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ka päris palju grillvorsti – seda kena halli roosaks värvimata soolikat. Jäätist. Kompvekka. Assortiikommide karbi kohta, mille me pidime Tartus ära kinkima, aga mis pererahva puudumisel jäi meile, ei saa vähemalt öelda, et me selle ühe päevaga tühjaks sõime. Kaks kommi on veel järel. Eile tegime lahti. Kõige paremad on need kooretäidisega, onju.

Ja kaal muudkui langeb. Varsti tulen lagedale omanimelise kommi- ja koogidieediga.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Ai, kui stiilne film!

Ai, kui stiilne film!

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Tartust tagasi. Piinlik tunnistada, aga see oli me…

Tartust tagasi. Piinlik tunnistada, aga see oli meie neljaliikmelise pere esimene ööbimine mujal kui kodus. Mii pidas end kenasti üleval, Mirr ka, ehkki kui ülejäänud seltskond nautis aeda kaetud hommikusöögilauas pannkooke toormaasikamoosi JA jäätisega, hakkas ta porisema: “Ma ei taha enam Tartus olla, lähme koju Eestisse.”

Kui me Miiga kell seitse hommikul kahekesi üleval toimetasime ning endale tegevust otsisime (loosi läksid kenasti kõrisev kassitoidukarp ja akvalang), murdsin truudust omaenda kodule ja kujutasin ette, et elangi seal, avaras eramajas maalilise järve kaldal. SEAL ON ISEGI TÜRKIISSINISED KIILID! Kujutasin ette ka seda, kui sumbunud õhk ja segamini toad mind Tallinnas ees ootavad. A polnud see õhk üldse nii sumbunud ja toad nii segamini midagi. Armas oli koju tulla. Aga hirmus armas oli ka ära olla, paadisillal jalgu kõlgutada, veini juua ja juttu ajada. Ja Tartus Raekoja platsil gazpachot süüa, Miinat mööda munakive magama kärutada ja juttu ajada.

Mõtlesin, et kes on esimene tuttav tartlane, keda näen. Kui Raili välja jätta, sest temaga ma pidingi trehvama, siis Ilmar Kruusamäe. Pole paha. Lootsin küll Konsinit kohata … Aga ju kargles Konsin kuskil juba ümber jaaniku, roosa särgike seljas ja seitset sorti lilled peas.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized