Monthly Archives: veebruar 2008

Niipea kui ma olin Tarmole ette lugenud, et täna on jõutud minu blogisse otsinguga “teevad ikeasse toole”, näitas ta ette lehekülje, mis tal Kiviräha “Kalevipojas” pooleli oli. “Kuidas inimesest saab tool”.

Avastasin, et netipoodides indleb kaks mind (ma AUSALT pole sealt midagi veel ostnud peale mõne raamatu Kriso kaudu ja mõne DVD Amazonist, ausalt!). Üks on oskusliku kamuflaažiga kodukana, kelle korter on nagu peldik, lapsed rokased ja kasvatamata (sellal kui täna apteegis rohtude järel käisin ja mamma korraks köögis asjatas, lõi vanem nooremal nina veriseks), aga kes ihkab oma raamaturiiulisse eelmainitud Tessa Kirost ning teisi domestic goddesse. Teine mina üritab kasvava vanuse kiuste hädiselt, kruvide ja hoobade valulisel kriginal rokenroll olla. Sealt ka siis elevus sääraste kaupade peale sattumisel. Ja kapisügavuses kevadet ootav T-särk kirjaga “Pepe. Denim Pervert”.

Advertisements

5 kommentaari

Filed under Uncategorized

Oh, veel üks tore asi. Olen Amazonis paar korda mänginud seda mängu, et hakkan tellima soome-kreeka päritolu Tessa Kirose kokaraamatuid, aga viimasel hetkel tühistan siiski. Need on nii armsad tundunud. Aga kallis lõbu inimesele, kes igapäevamenüüna toodab kordamööda hakklihakastet, kanakastet, köögiviljapüreesuppi ja ahjuforelli ning peab sealjuures taluma lõputut viginat.

Kuid nüüd selgub, et Varrak annab välja Kirose “Murakarabast oliivisaludeni” – see on vist see “Falling Cloudberries”? 400 lk, kõva köide, kaunid fotod, viiks-viiks-viiks! Mitte et eestikeelne nüüd odavam tuleks. Aga kui ahvatlus on juba nina all, siis … No siis saab näppida vähemalt.

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Kogu oma roppuse juures olen ma muidugi tatine romantik, kellelt eileõhtune double bill “Unine eksitus” ja “Ükskord” (mida on juba jõudnud kiita nii Krentu, Kajakas kui ka Triangel) võttis une ära. Kui Dublini paarike ujedalt klaveri taga musitseerida krõbistas, meenus mulle stseen “Nendest vanadest armastuskirjadest”, kus Raimond hakkab lambist mängima oma uut lugu ning samast lambist kargab bäkki laulma ja sõrme nipsutama terve Karavani punt. Muigasin mõrult. Milline vahe! Esimene pool filmist oli mul täielik PPPP – permanentne pisar paremal põsesarnal. Ja kuigi olin arvanud, et kinos oleks seda parem vaadata, tundus paslikum siiski kell kaks öösel, nina vastu arvutit, omaette nohistada.

Siit leidsin ka ühe toreda artikli, kus filmi tegemisest juttu. Ning oh seda rõõmu, filmipaar on ka pärispaar!

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Meie pere kõige pahelisem tegelane on keegi Leelo, kes aeg-ajalt kemmergus kolistab ja uksi paugutab. Nimi ei tähenda, et tegu oleks naisterahvaga, ei, see on keegi alatu tüüp, kellele vapper sõsaratandem peab pidevalt molli sõitma. Kui Leelo jälle mingi nurjatusega hakkama saab, käib hirmus röökimine ja peks. Aeg-ajalt annavad õed Metsikud lõuksi ka Teletupsudele, kellel on samuti kombeks end ilgelt üleval pidada.

Vabariigi aastapäeva puhul on nalja nabani, sest eile tuli telekast “Leelo” ja peatselt on oodata “Tuulepealseid leelosid”.

Haige Lutsu-hull nutab, et magas “Pildikesi Paunverest” maha.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Mul oli kinnisidee, et vabariigi aastapäeva puhul ostan Krossi mälestuste teise köite. Kuna ma nädalavahetusel raamatupoodi ei sattunud, olin hiigelrõõmus, kui Stockmanni R-kioskis Krossi nägin. Ostsin kräuhti ära ning asusin öö hakul, kui käkid voodis ja endal hambad pestud, pidulikult lugema.

Ja oma oi kui suureks pettumuseks avastasin, et olin ostnud endale teise esimese köite. Miks pagana päralt ta siis uudiskirjanduses oli! Tiitellehel veel, et 2008. aasta väljalase. Ogar.

Sama suur pettumus oli siis, kui olime suutnud Tarmoga Miina nutusest haardest välja rabelda, vandudes, et “Darjeeling Limited” kubiseb plahvatustest ja tontidest ja on üleüldse üks igav vanainimeste film. Enne kinu näidati “Once’i” (mida ma lähiajal vaadata kavatsen ja juba nutulapikesi valmis sean) treilerit – ja seal oli enam-vähem kõik näha ju! Liiga palju informatsiooni! Ma ei raatsinud enne isegi kalli Krentu kingitud saundträkki mitu korda kuulata, et mitte filmielamust ära rikkuda. Ja nüüd siis on mul enam-vähem kõik teada.

Kõige krooniks selgus, et jälle kord valitseb me kodus totaalne laatsaret ja sõpru ei saa külla kutsuda. Oh, meil olid suurejoonelised plaanid. Tahtsin ema-isa juurest piduliku serviisi tuua, viinapitsid olid meil juba valmis seatud, et hea sügavkülma panna. Menüüs pidi olema tummine šokolaadikook, millele pidime tuhksuhkru ja šablooni abil ametliku aastapäevalogo meisterdama. Juurde oli plaanitud vaarikakaste ja hea pehme vaniljejäätis. Ja  ette minu väheseid, kui mitte ainus firmakas rosolje pluss kena kodumaine külmlaud marineeritud seenteni välja.

Nojah, pidu peaks ju sinus eneses olema, eks ole. Aga lapsed neid kunsttükke ei söö ja tõbi on kalli disaineri voodisse murdnud.  Ega’s pole muud kui kraamida õhtul välja need natuke jubedad sinimustvalged koogikesed, mis Mirr minult Stocki kondiitriosakonnas välja nuias.

Aga muidugi tuleb tunnistada, et esimene reaktsioon peo ärajäämist mõistes oli: ei peagi koristama! Oma lootusetut logardlust häbenedes kraamisin köögis siiski ära kraanikausialuse kapi. Ja mõtlen, et üks õige eestlane võiks nii tähtsat päeva tähistada siiski puhtas kodus. Täna siis selgub, olen ma õige eestlane või ei.

Jah, nii palju haigusi kui sel sügistalvel pole minu silm meie peres enne näinud. Ise olen kah kogu aeg täielik borderline-keiss.  Aga täna, täna peaks ikka helgemaid mõtteid mõtlema ja helgemat nägu olema. Sest nii tähtis ja kallis päev on ju. Eesti vabariigu sünnipäev, nagu Miina ütleb.

Ilusat vabariigi aastapäeva!

P.S. Teine kinnisidee: tuua Jõhvist Tarmo ema juurest toos eestiaegseid tikke (neid pidada tal seal õige mitu toosi olema) ning süüdata iga aasta 24. veebruaril küünal just sellest toosist.

6 kommentaari

Filed under Uncategorized

Ma nägin unes, et Kalevil on uued assortiikommid. Praemunaga.

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Maakondade nimede harjutamine prantsuse keele tunnis oli oivaline ettekääne minna otsejoones alkopoodi ja osta üks Rosé d’Anjou. Õhtul tekkis küll ärevus, et polegi mul õiget isu. Aga tuli, tuli! Väänasin punnivinna nii innukalt sisse, et ei saa tema otsast enam korki kätte. Aga mu tibuke on klaasis ja maitseb hea.

Puhh. Ikkagi inimene.

 PS. Praegu oleks saanud oivaliselt groteskse paparatsopildi hetkest, mil mulle meenus, et lisaks roosale veinile soetasin ma ju ka Ritter Spordi šokolaadi Marc de Champagne – eks ikka teise maakonna auks! Nägu oli mul umbes nagu Julia Robertsil filmis “Pret-a-Porter'”, kui šampanjapudeli kork lahti plumpsatas. Aga minu suu tegi ka veel: ahh! Ausalt.

Elu on õpetanud, et tuleb osta kerge napsisisaldusega šokolaadi, mida lapsed ei taha. Teisalt olen kasutanud ka alatut nõksu: öelnud, et šoks on napsiga, kui tegelikult polegi! Õppige-õppige emaduse kaunist kunsti!

(Kas nüüd on juba näha, et vanaeit on vintis?)

3 kommentaari

Filed under Uncategorized