Monthly Archives: märts 2009

Käopoja tänu, ma ütlen. Kuna Hortesest me vajalikus suuruses hamstri jooksupalli ei leidnud, osteti Krõpsule lohutuseks rippmatt. Ma küll olin võrdlemisi skeptiline, meenutades, millise jahedusega, et mitte öelda vastumeelsusega võttis koduloom vastu selle superluks-puitmaja, mille Tarmo talle ostnud oli. Kuna plastmajal lõi Krõpsu pidevalt katuse pealt, nii et see sõna otseses mõttes ringi sõitis.

Niisiis, sellal kui mina inimkodude sisustusvidinaid paitasin, oli ülejäänud pere rippmati korvi poetanud. No sellest ma parem ei räägi, millise hunniku seemneümbrikke me Põltsamaa peale mõeldes  soetasime. Ja ühe kena priske tüümianipoti seniks köögiaknalauale. Kui me siis viimaks koju jõudsime, läks esmalt puuri puhastamiseks ja siis sisekujunduseks. Ratas paigutati teise kohta, sest rippmatt osutus võrdlemisi suureks. “Sama hästi oleks võinud mõne mu vana rinnahoidja üles riputada,” ütlesin ma. Mis võimaldas ajada laulujoru:  “Vaikne kena kohakene, rinnahoidja sarnane…”

No nagu karta oli, vaatas loom oma kodus tolknevat sinise-rohelisekirjut vateeritud lahmakat, õudus silmis. Kujutasin ette, kuidas tuleme Tarmoga koju ja keegi on MEILE lae alla mingi seletamatu hiigelpuldani tõmmanud. Sellist mõnulemist, nagu rippmati karbil lubati, ei teostunud. Hamster üritas hoopis vateeringut lahti katkuda ja pesavooderduseks viia.

Total home makeover’i pluss oli see, et loom taasavastas jooksuratta, mis seni oli unarusse jäänud, ning ketras seal natuke joosta. Hommikul vaatasin heldimusega, et meie Krõps, kes kahe maja olemasolust heitunult oli hakanud magama hoopis ülemisel korrusel kõva põranda peal, põõnas viimaks ometi taas oma plastmajas. Meie väike spordimees, õhkasin ma heldinult.

Pärast selgus, et väike spordimees polnud väsinud mitte tiideratta-taaderatta ketramisest, vaid vägevast närimistööst. Kaks rippmati nööri oli läbi järatud ning üks jupp nööri ja matiserv oma pessa lohistatud. Nii et kogu see disainiime ripendas enam-vähem ausõna peal. Mõni ime, et väsimus loomakest niitis.

Käopoja tänu, ma ütlen.

P. S. Kajakas, sinu pulk on mul peos, võtan hoogu veel.

P. P. S. Semiramise rippaiad on eemaldatud. Loom üritas juba järgmist nööri katki närida. Tekib muidugi küsimus, MIKS selliseid rippmatte tehakse. No eks meiesuguste lollikeste tillitamiseks.

Advertisements

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Säästukas käimahakkamine on mu silmaringi oluliselt laiendanud. Eile õhtul näiteks nägin meie poe ees tütarlast, kes ilmselgelt tegeles prostitueerimisega. Käis ühe auto juurest teise juurde, pistis pea juhiaknast sisse, pidas läbirääkimisi. Siis kõndis jälle edasi. Ma teadsin küll, et Sõle-Kolde nurga pealne peatus on kuulus müügipunkt. Aga et suisa kind of päevavalgel, nii 17 paiku, ja püha pühaba õhtul ja kogu ilmarahva ees äri aetakse … See oli midagi uut.

Kui Miiga poest tulime, märkasime poe ees vedelemas surnud rotti. Tarmo pärast kodus kahtlustas, et ehk oli tegu õnnetu otsa leidnud sutenööriga. No siuke säästupimp majanduslikult valulisel ajal.

Aga ega pimbi kõngemine äri seisma pannud. Täna õhtul oli näitsik jälle tagasi ja uitas lausa pimedal parkimisplatsil ringi. Erilist mundrit tal polnud, teksad ja jope, keemilised lokid vist. Eks ole külm ka.

Täna lisas õhtule ominoossust džentelmen, keda olin juba Vabaduse platsi bussipeatuses (käsi kirjutab juba mitmendat raksu “b” asemel “n”, ju mu mõtted on meie kohaliku Sõle-Kolde peatuse peal) märganud. Keskealise härrasmehe kohta tähelepanuväärselt sirge selja, nahkse tagi ja läikivate kingadega. Juuksed üle pea, kandilised prillid – meenutas seda eblakat Taani ärimeest, kes kunagi Versace trussaaridega Kroonika veergudel poseeris ja siis paljaks varastati.

Nujaa. Kui märkasin džentelmeni puusal krobisemas –  ei, mitte hatust kabuuri nagu Polizia Braunil, vaid ilmselgelt köösneri- või nahkehistööna valminud šikki nahast taskukest, siis mõistsin, et sisimas on tal ka nahkpüksid jalas ning naiste suured rinnad ja laiad puusad ei köida tema pilku mitte üks põrm. See selleks, ega ma tahtnudki tema pilku köita.

Aga asi sellega ei piirdunud. Nimelt suundus see šikk nahkne džentelmen samuti Säästukasse – ja asus kaupa takseerima, ise omaette vene keeles rääkides. Algul mediteerivamalt, siis natuke kurjemini juba. Vat SIIS tuli mulle juba HIRM peale. Mul oli vaja tema nina alt kätte saada paar kanakoivakest homseks supiks, hiivasin need hingevärinal korvi, kartes, et ta haarab nahktaskust, maitea, KIRVE, šiki väikse lihakirvekese ja äsab mul sellega käe otsast. Mõtlesin, et nahkmees, siis nahkmees, aga järsku on mingi sadomaso või sadosado (sadosadovettä!) maik man ning ma ei jõuagi oma kanakoibadega koju komberdada. Õnneks suundus ta kohupiimade poole ja mul õnnestus ahvikiirusel üks suitsukana kah korvi heita. Nagu Abeljanov.

Supiks vajalikke porgandeid otsisin juba käte värinal, kartes, et taskumees on kohe platsis. ROPULT suured porgandid olid, aga no mis teha, ei ole Ökosahvrisse jõudnud, krahmasin kotitäie.

Hingeliste läbielamiste hüvitamiseks premeerisin end Talvenaudingu-nimelise mõnupommiga. Mingi hägune ennastõigustav ettekääne oli veel, et kauaks seda talvetoodet ikka enam jätkub, eks ole, varsti eemaldatakse sortimendist ja siis tuleb jälle aasta lõpuni oodata.

10 kommentaari

Filed under Uncategorized

– Emme, kas Karlsson on olemas?

– Ei, päriselt ikka ei ole.

– Õnneks.

– Miks õnneks?

– Sest muidu oleks maailmas liiga palju inimesi.

Mii on ilmselt pärinud Tarmo põlise vastumeelsuse Karlssoni suhtes. Mina jälle pole kunagi Viplalat sallinud, ei teagi, miks.

8 kommentaari

Filed under Uncategorized

Tahtsid kevadet? No mis sa vigised nüüd selle jõleda lörtsi üle!

Varbad said eile nii märjaks, et täna ei viinudki last lasteaeda. Nad olid eile ikka täiesti läbi vettinud. Lapsed, see tähendab.  No minu varbad said ka märjaks, sellepärast ei viinud. Ei viitsinud õue minna. Nagunii käib vigin: see pole aus, et Mirril vaheaeg on! No täna on siis mõlemal vaheaeg. Ja õnneks ei kasutatud seda kurjasti ära: ei ärgatudki ilmsüüta ilmel kell seitse näiteks. Vaid enam-vähem kolmveerand üheksani venitati välja. Ja nüüd mängivad, uks kinni, oma toas vägagi rahumeelselt. Ma usun, et Mirr on viimaks aru saanud: kahekesi on ikka lõbusam.

Nojaa, nojaa. Aga märg, jah. Saapaostu enam ette ei võta, aga juba sügisel unelesin kummikutest ja nüüd peaks selle tembu ära tegema. Mitu nädalat tagasi nägin Lindexis hõrke lilla-musta-valgekirjusid lillelisi botikuid ja oleksin kirest äärepealt hullunud. Seda enam, et mul on Lindexist soetatud täpselt sama mustriga kandekott! Nujaa, aga üks stiiliteadlik maadam väitis oma kogemustele toetudes, et Lindexi jalavarjud on nirud. Ja ma tahaks nagunii veidi ringi vaadata. Aga kus on ilusaid kummikuid? Armsaid ja lõbusaid, mis tuju heaks teeksid?

hello-kitty-kummikud-2

10 kommentaari

Filed under Uncategorized

Kõik sai alguse sellest, et juust oli hallitama läinud.

Servad olid kaunilt türkiissiniseks tõmbunud ja Tarmo asus neid ära lõikama. Aga kuidagiviisi oli muidu kena puhta juustukese KESKELE samuti üks läbiv hallitusteema tekkinud, niiöelda leitmotiiv. “No stantsi see kuidagi välja,” pakkusin ma. Ja hakkasin siis laulma: “Ma stantsin, stantsin, stantsin ja õnnest naeran-nutan.”

Mispeale herr pareeris:  “Stantsin sinuga taevas, ainult tähed jalge all.”

Kõige hullem oli ikka matinuudelik jorin: “Stantsi nii, et ma tunneks sinu keha.”

Jätkuda võiks ta proletaarses vaimus siis nii: “Muusikat teeb tsehhinurgas vana kantribänd.”

Tänase päeva armsaim vahepealkiri: “Kook karjus ja ähvardas”.

Lugu ise muidugi kah super! Peep on täielik Pronksmees ju! Meenub “Sõprade” Ross ja tema õnnetu kunstpäevitus …

9 kommentaari

Filed under Uncategorized

Noniinoniinonii, kintsude kibelus rahuldatud. Soetasin Suva vabrikupoest Triangli promotud muhu mustriga sukakad. Muster, tundub, võiks küll tiba kitsama triibuna joosta, sest siredamaks see sirgeldus säärt ei tee. Aga laiem muster on muidugi uhkem. Neid rahvuslikke asjandusi näppida oli puhas rõõm. Uhagu aga edasi. Punase mustriga mustad põlvikud olid ka väga kaunid.

Õigupoolest on mul bizibizikene pohmell. Ent eilne õhtu oli seda väärt. Soovitan soojalt Nukuteatri vastas asuvat veinirestorani In Vino Veritas, kus reede õhtul oli niivõrd mõnus – ja turistivaba, kui meie endi laudkonda mitte arvestada – sumin. Kamin küdes, kõik lauad olid täis, vein voolas ja lärm oli hubane. Pizzavalik oli väike, kuid pizza ise oli vägev lahmakas. Laua soovitan tõesti kinni panna.

Kaubanduslikele teadaannetele lisaks meeldiv uudis: Varraku värske raamatublogi. Seal ka rodu huvitavaid linke – näiteks herr Õnnepalu Esna-blogi.

Tarmo on enda sõnul nagu Eha Rünne, kellele on kuul kaela külge kinni jäänud.

8 kommentaari

Filed under Uncategorized

Mii sööb sprotisaia. “Kaladel on näod ära võetud.”

2 kommentaari

Filed under Uncategorized