Monthly Archives: september 2008

Kuna üks inimene oli neljapäeval nii tubli ja pesi aknad ära – oh, vaade on selline, nagu oleks prilli ette pannud! -, siis lubas teine inimene olla tubli ja põrandad üle tõmmata. No ja kui ma siis täna hommikul pärast mõnusat voodis logelemist tegudele asusin, selgus, et tolmuimeja toru on pooleks murdunud! No ta oli seda nägu juba pikka aega ka, ja staažikas pealegi, üle 10 aasta vana (tervitused Electroluxile!). Kuna sõna tuleb pidada ning pole ka suurt midagi rõvedamat kui pühapäeva õhtul maaidüllist roppu korterisse naasta, siis proovisin esmalt imeda nii, et hoidsin torupooli käega koos. Isoleerpaela ega muud laia klebensit meie majapidamises minu teada pole. Siis viskasin otsmise torujupi põrandale ning asusin imema ülejäänud jupikesega. Päris eksootiline kogemus. Need, kes on pidanud hambaharjaga põrandat pesema, ilmselt teavad seda tunnet.

Aga no puhtaks sai! Ja käkkidel on kotid (Mirri puhul helesinine plekist kohvrike, mis kenasti koliseb) pakitud ning me suundume maale, sedapuhku bussiga. Mul on plaanis Stockist üks hea ahjusoe sepik kaasa osta, ja bussi peale muidugi kõrrejooki ja pirukaid ja … Ilmaga on vedanud!

Tegelikult lähen üsna nukral meelel, no sellisel eleegilisel. Sest suveidüll on möödas ja tuleb hakata oma kodinaid vaikselt kokku pakkima. Teisalt: milline vananaistesuvi, eks ole. Pean kuidagi leidma mingi nipi, näiteks sisendama endale, et maa tahab puhata ja taimekesed ja … Et ma pean kogu selle kupatuse sinna talveks kosuma jätma, et nad kevadel jälle rõõmsalt kasvama saaksid hakata.

Aga ma igatsen juba. Teisalt vol2: saab teha sisustusplaane. Nägin eile ühes ootamatult avastatud vanakraamipoes 300-kroonist korvtooli, mis sobiks neiukeste ülakorrusele nagu pupsik! Äärepealt oleksin selle kukil koju toonud. Peab järgmiseks nädalaks sohvrit moosima…

Kuldset nädalavahetust kõigile!

Mii ja mais eelmisel aastal

Advertisements

6 kommentaari

Filed under Uncategorized

Kuna mul pole pilti sellest sulnist värvikirevusest, mis mulle hommikuse vapra kiirkõnni ajal Stroomi rannas vastu vaatas, siis olen ise sügis :) Märk on pärit suviselt Riia-reisilt, nunnust juugendbutiigist. Nojah. Kui aus olla, siis plaanisin algul osta ainult märgi, aga nägin siis kauneid juugendlikke kõrvarõngaid. Ja Tarmo ütles, et ta võib need mulle kinkida! No eks ma siis puiklesin natuke moepärast vastu, aga õigustus oli ostuloale siis see, et olgu üks ilus asi, mis Riiast meelde jääks. Et olgu ikka ilus ja VÄÄRIKAS asi. Et need plekkmärgid, need on ju, noh …

Aga siis ma ei pidanud pingele vastu ja palusin endale ka ühe plekkmärgi! Sest ta oli nii nunnu ja sobis mu praeguse värviskeemiga! Kõrge ja madal käigu ikka käsikäes.

 

Foto on tehtud suurepärases Fabrika-nimelises restoranis jõe ääres Riia Supilinna Kipsala servas.

Tegelikult tahaksin ma kirjutada hoopis oma uutest kingadest, aga kuna pilti veel pole, ei tasu ka lugu rääkida.

Vau olen. Aga see kaunis vananaistesuvi ju mõjub ka niimoodi.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Täna hommikul lasteaias kiitis üks noor daam teise noore daami kaelakeed ning ka kaunist plaastrit, mis teise noore daami tiaarat täiendas. Nimelt oli üks noormees, ei mäletagi, kas Matu või Pätu või kes nad meil seal ongi, teist noort daami nii kõvasti lükanud, et noorel daamil otsmik katki ja mokk lõhki. Niiisiis, plaasterdatud ning selle võrra ka kõvasti rohkem ehitud daam sai esimeselt kiita. “Kaunis kaelakee,” nentis esimene.

Siis pöördus minu poole, kes ma Miid parajasti riidest lahti aitasin.

“”Sitasti” ei tohi öelda,” sosistas noor daam konspiratiivsel kahinal.

Punnitasin ÄÄRMISELT taunival pilgul silmi ja andsin mõista, et seda sõna ei ole tõesti ilus kasutada. Andsin isegi mõista, et ma pole elu sees nii inetut sõna pruukinud.

Vist jäi uskuma ka, mul on Stanislavskis must vöö.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

Laupäevahommikust luulelist lobisemistunnikest Vertigos häiris vaid restoranist kostev bändiproov. Hüsteerilise klaveriklimberduse põhjal kahtlustasime esmalt Hannahit, aga laulud olid nagu kepsakamad. Küsisime viimaks ettekandjalt, et kellega tegu. Selgus, et Ithaka Mariaga.

Millalgi rauges muusikute jõud, tümisesid ainult bongod.

No kuidas ma jätan ütlemata, et:

Ithaka andis bongole litaka.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

Arutatakse ühiskingi tegemist.

X: Mis noorel naisterahval kodus tarvis läheb peale täispuhutava meesterahva? Akudrell tal ju on.

T: Akudrell asendab sobiva otsikuga ka meesterahvast!!!!

X: Kuidas küll?

T: No ma kujutan ette. Elavalt ja erutusest viiksudes.

X: Ma hästi ei kujuta, mõtlen küll, et seal on võimalik 16 erinevat väändemomenti ja et pöörete arv on 500-16000 p/s, aga ikkagi.

T: What a screwing!

X: Ja kolm varuakut, aga … Wild screwing.

T: Kle see on parem kui seks raudselt.

X: No siis selle kingimegi.

T: Blogisse tohib panna? Ilma nimedeta?

X: Mille?

T: Meie vestluse.

X: Pane aga.

T: Väga pandav.

 

 

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Vat, sõnusingi ära.

Ostsin umbes kuu aega tagasi uue vihmavarju. Vanal – päris elegantsel, must, ainult õmblused ribide kohal valged – olid lapsed mänguhoos paari ribi ära väänanud ja tundus, et nii ei sünni ringi käia enam. Ega ma liialt kaua uut otsinud, ehkki no kuulge, aksessuariseerimine pole naljaasi, eriti nii suure aksessuaari puhul. Otsustavaks sai kassimuster servas (how predictable). Aga pärast mõtlesin, et miks ma ikka jälle musta ostsin – mina, kes ma järjest värvilisemaid ja tuju turgutavamaid esemeid endale selga ja külge panen. See mina, kes aastaid tagasi kandis ainult musta. Mõtlesin jah, et oleks ikka võinud valida mõne rõõmsa vihmavarju – laimirohelise või mingi lõbusa kirju. Et oleks võinud natuke oodata selle otsusega.

Ja siis lohutasin, et no järgmise ostan siis lõbusa. Et noh, vihmavarjud pole ju nii pika elueaga. Kuigi see eelmine pidas ikka aastaid vastu ja olin temaga väga rahul.

No ja nüüd siis pirukas käes. Eile Miiga raamatukogust tulles murdsingi ühe ribi (see ei saa olla kahemõtteline lause, sest inimesel endal on roided, eks ole). Ja nüüd on ka mu uus vihmavari rääbakas ja murtud tiivaga. Tagatipuks ei anna seda enam korralikult kinnigi panna – nagu seal Baskini sketšis: aga vat see … JALG ei paendu.

Note to self: lisaks värvile süveneda ka vihmavarju konstruktsiooni uurimisse.

Eblakad mõtted: rõõmsavärviline kummiku-vihmavarju combo selleks rusuvaks ajajärguks? Maakummikud – iidsed, kooliaegsed, aga rõõmsalt kollased ja endiselt (jalga)pandavad – on ju maal. Aga eile andis samuti päris kena staažiga tänavaking (heldene aeg, mäletan, kuidas ma Stockmannis kohutavalt kaua kaalusin, kas võtta lihtsalt mustad või mustad PUNASTE ÕMBLUSTEGA, sest need viimased tundusid ikka jube radikaalsed (mühhahaa), ja need ma siis lõpuks veidi valutava südamega võtsingi) mõista, et kuiva jalaga ma enam ringi ei käi.

P.S. Olen unustanud lisada värsket infot meie loomast, kelle suutsime oma raviga reanimeerida ja kes jälle pool ööd oma puuris ringiratast laseb ja kannelt mängib. Oh, küll tal on armsad delikaatsed käpakesed. Ja kui kaunis kõhualune triip! Ja kes sööks armsamalt õunatükki? Pole olemas!!!

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Tunnen end kui viimane rongaema. Terve öö oli üks silm lahti ja kõrvale ei andnud asu jubedalt trummeldav vihm. Nimelt olime just tänase hommiku valinud avapauguks projektile “Laps hakkab iseseisvalt ehk koos pinginaabriga koolis käima”. Muidu ju issike igal hommikul autoga viinud, aga tihtipeale pärast koju magama tulnud, nii et pole nagu väga mõistlik. Pealegi: pinginaaber ise tahab juba ammu bussiga käia, selline hakkaja tüdruk. Aga no meie oma – hiireke, kes kardab kõike.

Tõsi, esialgu saadab noori daame bussis üks või teine vanem. Aga kui me täna Mirriga läbi vihma bussipeatuse poole rühkisime ja hiljem juba jooksime, sest buss lähenes kaugelt ja pinginaaber koos isaga ootas juba ja Mirr ei jõudnud hästi ja autod tulid vahele ja … Hiljaks jäime muidugi sellepärast, et ma ei leidnud üles oma vihmavarju, mis oli tooli pealt maha kukkunud, ja pidin võtma Miina Lotte-vihmavarju. Nii et me siis oma kahe Lotte-vihmavarjuga jooksime seal läbi vihma ja … Jõle niru oli.

Aga iseseisvuma peab ju. Iseäranis laps, kes ei julge – ausalt – majauksestki üksi välja minna. Muidu on kaks peret pidevalt tüdrukute edasi-tagasi toomisega ametis. Ja bussipeatused paiknevad väga kenasti. KAS MEIE AJAL KEDAGI NIIMOODI NÄNNUTATI? Eks ole. Ühte meie klassi poissi (temast on tänaseks sirgunud kuri prokurör, nii et sweet revenge) käis kogu aeg ema toomas-viimas ja see oli ikka väga ebakuul.

Nojah. Aga ikkagi niru. Jäi issiga jutt, et kui ikka väga rõve ilm on, siis viiakse autoga.

Muidu aga: Tartus oli nukkermaguskaunis pühapäev oma abituuriumiaegse õhh-tüki “Helene, Marioni ja Felixiga”. Sain ka viimaks ometi Mari Tarandi raamatu Viidingu lapsepõlvest, mida Tallinnast tükk aega tulutult olin küsinud. “Jah, kümme eksemplari oli, aga ära müüdud.”

Ja väga aktuaalne “Oprah” on täna kl 20.10: kas rämps teeb tagumiku suuremaks. Rämpsuekspert Peter Walsh on tagasi ja paljastab, et mida rohkem rämpsu kodust välja viskate, seda rohkem kaalu kaotate.

See intrigeerib mind tõsiselt. Huvitav, kas see rämps peab olema SUUR, no näiteks diivani mõõtu?

P. S. Koolilaps edukalt tagasi – tuli isegi paarsada meetrit täitsa üksi. Vägev saavutus, premeerisin kommiga. Ja jäi jutt, et kui saavad vanemateta bussiga sõidetud, siis on preemiaks kaktus. Ta tahab nii kangesti kaktust :)

13 kommentaari

Filed under Uncategorized