Monthly Archives: märts 2006

Jabur lugu. Vist juba enne, kui Mirr haigeks jäi, …

Jabur lugu. Vist juba enne, kui Mirr haigeks jäi, oli lasteaias kuulutus: liliputtide tsirkus. Ignoreerisin seda, sest andke andeks, meie pere sellistes kohtades ei käi. Ei käi tsirkuses üldse ja liliputtide omas iseäranis mitte, kuigi ma annan endale aru, et liliputte ei sunni keegi seda tegema ja mida rohkem publikut, seda parem neile. Aga ikkagi. Ei ole minu maitse. Habemega naised, liliputtide tsirkused, Kunstkamerad ja transvestiitide sõud ei ole minu rida.

No ja nüüd küsis vanemkasvataja minult: noh, kas Mirjam siis ei tulegi, see on ühiskülastus, bussiga läheme. Ja kui Mirjam ei tule, siis te peate ta koju jätma, sest kõik teised tulevad ja keegi temaga siia ei jää. “Ma teie abikaasale ütlesin, aga tema vaatas mind ega lausunud sõnagi.” No ma arvan, et see käis termini “kõnekas vaikus” alla ning väljendas uskumatust, et lastele korraldatakse friiksõu ühiskülastus.

Üritasin siis Mirri nõusse saada, aga tema kukkus karjuma: “Ma ei taha kloune! Ma kardan kloune! Ja see tsirkus on üleüldse IGAV!” Vägisi ma teda saata ei saa. Niisiis tuleb kurikuulsal teisipäeval terve päev piigade kraaklemist kuulata ja veene näppida. Liliputtide pärast. Liliput-klounid on vast natuke vähem hirmuäratavad kui the real thing, aga ikkagi. Tubli stephenkingilik maik on sel asjal man.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Oh, kui tore, et Paranka Sakasse ei läinud. Sest m…

Oh, kui tore, et Paranka Sakasse ei läinud. Sest meie ei lähe Pärnusse kah. Terve mõistus mu ema kujul ütles, et külmetame Mirri, kes niigi alatasa haige, ära. Ja eks ta ole. Kui me kunagi, kui Mii veel kõhus põiepilli mängis, Laulasmaal olime, siis jäi Mirr kah haigeks. Vajusin küll esiti norgu, sest olin meile kümneprossase allahindlusega paketi välja kaubelnud, aga siis tuli plaan lihtsalt ümber teha. Tartu. Viimati käisin jaanipäeval. Kuritegelik!

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Mõtlesin eile õhtul, et kui ma lapsed ilma röökima…

Mõtlesin eile õhtul, et kui ma lapsed ilma röökima hakkamata (ilma et mina röökima hakkaksin) voodisse saan – oli jälle see tarmotu-armutu õhtu -, siis premeerin end Montoni türkiissinise käevõruga, mida ma poes olin kilavi silmi vahtinud. Teenisin käevõru küll välja, aga hommikul muutusin selliseks fuuriaks (häbi on kirjeldadagi, te saadate mulle lastekaitse peale), et käevõru nihkus teadmata kaugusse. Vääritu. Tuju läks kõigest nii nulli, et ei aidanud isegi varahommikune liköörijoomine ega selga pandud inimeseriided ega lõhnaõli ega peegli ees kõrgete kontsadega kekutamine ja oma säärejooksu vaatamine. (No see viimane tegelikult natuke aitas ka.)

Aga tuju tõstis idee, et vaja ikka nädalavahetusel Pärnusse põrutada ja laintesse heita end. Terviseparadiisi-nimelises käitises. Bronnisingi perepaketi ära. Ja mõte, et tuleks varbaküüned ära lakkida, kui uimlemiseks läheb, ajas mind lausa itsitama.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Mõtlesin haliseda, aga leidsin midagi lõbusamat. "…

Mõtlesin haliseda, aga leidsin midagi lõbusamat. “Tagasi tulevikku” meets “Brokeback”.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Täiskohaga ema, poolteise kohaga tööinimene ja poo…

Täiskohaga ema, poolteise kohaga tööinimene ja poole kohaga Lara Croft, see ma nüüd olen. Läksin mina laupäeva õhtul poodi ja tegin enne väikse ringi ümberkaudsetel tänavatel, et end veidi liigutada. Little did she know, et ees ootab võimas sprint. Nimelt seisin parajasti foori taga, kui nägin, et R-kioskisse, mille luuke müüja parajasti kinni paneb, supsas üks nolk, haaras midagi ja tegi koos semuga minekut. Inimesi oli vähe, ei pandud tähele. Ja mina ei saanud punase tule tagant minema. Kui sain ja müüjale teada andsin, siis kukkus ta ahastama: “Mu käekott! Kõik mu raha ja kaardid ja mobla ja võtmed seal sees, ma ei saa kojugi!” Kuna kutid paistsid veel, palusime mingi mehe appi ja ma lidusin neile kannule. Mees oli vintis ja minust märksa aeglasem.

Ühel hetkel röökisin naeruväärselt: “Kott siia!”, mispeale tandem ehmatas ja hargnes. Selleks ajaks oli tädigi järele jõudnud, aga kutid panid majade vahele plehku, nii et jäime pika ninaga. Mõtlesime juba, kuidas ta ikka öömajale saaks, ja lontsisime tagasi kioski juurde. Ja seal seisis me jommis meesterahvas, hädise näoga nolk pihus. Ja teises pihus käekott, kus kogu kraam alles. Poiss oli talle sülle jooksnud. “Raha oli vaja,” viiksatas tatt vene keeles enne, kui onkel Andrei ta jalaga tagumikku äsades minema saatis. Vahtisin seda stseeni vapustatult. Et politsei järsku vaja kutsuda? Ja siis mõistsin, et mis pagana politsei.

Kui me siis tädiga olime Andreid pikalt kaisutanud ja tema meil kätt suudelnud ja pikalt rääkinud, kuidas tal on palju taskuvarastest tuttavaid, selgus, et teatud ringkonna moraalikoodeksi järgi peab taskuvaras osav olema. Siukestel lollidel, kes nii prostalt kotte sisse vehivad, virutatakse tseremoonitsemata käeluu pooleks. Nii et kutil vedas. Mina aga mõtlesin hiljem, et mida ma küll teinud oleks, kui ma neile tõesti oleks järele jõudnud. Öelnud, et kott siia. Aga kui ei anna? Ja kui annavad hoopis peksa? Või nuga? Õnneks oli tegu amatööridega, aga ikkagi. No igatahes jabur kogemus. Pärast, poes, vahtisin pidevalt üle õla, kui mõni mees lähenes.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Tuul merelt tuul idast ja tuul läänest põhjatuul j…

Tuul merelt
tuul idast ja tuul läänest
põhjatuul ja lõunatuul
kui ma olen pilv ja lendan siit üle
kas toote mind kunagi tagasi

ma ei saa peatuda ma ei saa kaduda
võin ainult sulada lumeks
raheks ja vihmaks
ning kuskil all sirguvad longunud lehed

Jaan Kaplinski

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lubasin küll endale, et ei tule tänasel sulnil vab…

Lubasin küll endale, et ei tule tänasel sulnil vabal päeval netti töllerdama, aga näh, vaja ju lemmikbloogid üle vaadata. Ja natuke lehti lugeda. Leidsin toreda lookese Sarah Jessica Parkerist.

Ah, pagan, peab ikka koristama hakkama. Rämps kasvab üle pea. Kõik toad on laste pudinaid täis, ja kui ma ütlen “pudinad”, siis ma mõtlengi pudinaid – legoklotse, tükkideks katkutud Kinder Surprise’i mehikesi, korgita vildikaid, lepatriinusid, paberilipakaid. Tahate ülevaadet suure toa põrandast? Alustan siit, arvuti juurest.
1. Miina mänguasi (ma parem ei kirjelda, mingid klotsid, peeglid)
2. Pisike Tinky-Winky
3. Roosa kohvrike pisikeste mängujäneste elamisega (lahti)
4. Plastmassist vöö

Laua all:
5. Kõrisev pehme kuubik
6. Leht paberit
7. Roheline kahe otsaga vildikas, üks kork puudu
8. Punaseruuduline linik
9. Veel kaks lehte paberit (üks väiksem)
10. “Kõige suurema sõbra” laulude videokasseti karp
11. Plastmassist jäätiseämber (tühi)
12. Pehme sinine i-täht

Arvutilaua ja riiuli all:
13. Tolmurull (mitu)
14. Magnetiga kujund (2)
15. Sinine mängumuna
(ohoo, just praegu tuli mul geniaalne mõte need asjad inventuuri käigus ka välja võtta sealt riiuli alt)
16. Kaks valget klotsi
17. Kinder Surprise’i tühi plastkest
18. Punane vildikas
19. Sinine mängukruvi
20. Nukuteekann
21. Nukukraanikauss (kapil uksed eest kistud)
22. Kokkumurtud pilt, peale kirjutatud EMME.
23. Raamat “Jääkaru-Mardi uus sall”

Diivani ees:
24. Diivanipadi
25. Kõva istumispadi mu isale, kel on puusaliiges haige
26. Suur rannapall
27. Komplekt mõõtekulbikesi
28. Sinine karp, kus kunagi olid šampinjonid
29. Miina pissipott (kuiv, kummuli)

Diivani alt paistab:
30. Paberileht

Ma igaks juhuks käpuli ei lange, seal on tegelikult veel palju asju

Teise diivani ees:
31. Köharohu mõõtetopsik
32. Suur Stockmanni kilekott mänguasjadega
33. Elevandikujuline vöökott
34. Papptaldrik

Hm. Nüüd tuli tõesti tahtmine koristada. Aga eile olin tubli ja sorteerisin ära umbes kolm filmitäit fotosid, mis igal pool vedelesid. Kõige rohkem võttis aega kronoloogilisse järjekorda panek. Seda enam, et Mii oli juures ja nõudis kogu aeg vaadata. Kui ma nüüd veel telefonimärkmiku kah ümber kirjutatud saaksin, siis oleksin supertubli.

Ah, ma olen nagunii supertubli! Kõik naised on supertublid. Meestel pole kah viga.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized