Monthly Archives: juuli 2007

Jah, tühje veinipudeleid meie majapidamises pole, kuid laste uus lemmikmäng annab aimu minu ja Tarmo tõelisest palgest (vanasti ütlesin meelega “tõelisest paleusest” ja tirriteerisin sellega inimesi). Õllepurgikeegel. Ai, kuidas koliseb! Täielik perekond Korva-Korba!

Kui teistes peredes lüüakse kord majja lausega: “Kas issi peab jälle rihma võtma?”, siis meil on uus distsiplineerimismeetod. Niipea kui Miina hakkab kõrvulukustavalt kriiskama (see on tõesti hardcore), ründab Tarmo teda lausega: “Kas issi peab jälle kaamera võtma?” Kuna Miil on siiski olemas mingid häbirudimendid (või häbi on vast õpitav asi, seega häbisugemed), siis lõpetab ta paugupealt kriiskamise ning peidab pea minu sülle või üritab kaamera jaoks glamuursemat ilmet esile manada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Mind tuleb lausa füüsiliselt ohjeldada, et ma igasugu kolu nüüd kokku ei hakkaks ostma. No enesekontroll on siiski veel olemas. Selveris viisin viksilt riiulisse tagasi piparmündi-sidruni vms saunaõli ja kaks sinist padjapüüri, mis ma erutunult korvi kobistanud olin. Tellimata jätsin ka mingid Anttila ja Hobbyhalli soodsad tekikotid-padjapüürid, mis ma virtuaalsesse ostukorvi sokutasin. Enne tuleb ülemine korrus lasta ära viimistleda ja siis vaadata, mitu krooni ilulemiseks üle jääb. Ja siis ongi sügav sügis käes ja kööga.

 Kuutagusest Novaluxi soodusmüügist on olemas kaks paari lillelisi aiakindaid (ma nii mäletan Signe Kivi kunagist juttu, kuidas ta esiti ei raatsinud nii ilusat kinnast mustaks teha, aga mõtles siis, et tema aed on seda väärt ja inimeses peab kõik ilus olema vms) ning kaks lakoonilist mustvalget plekkpurki Sugar ja Coffee, tasakaalustamaks saunsuvila puidu-overkilli.

Eile olin siiralt õnnetu, et ei leidnud Kaupsist enam seda erepunast retrosõela – metallist, sangadega, et saaks laua peale sättida -, mis ma kaks nädalat tagasi ebausust ostmata olin jätnud. Et enne ikka suvila ja siis sõel. Siit moraal: KOHE TULEB ÄRA OSTA SIUKSED ASJAD, MIS VÄGA IKKA MEELDIVAD!!! 

Kalosse veel ei ole. Ei seksikaid, ei koledaid. Kust kalosse antakse üldse tänapäeval?

Pudeleid on vaja. Kurrat, joodikute perekond, aga tühje veinipudeleid pole varutud. Oma ainsa sõstrapõõsa mahlastamiseks.

No siuksed väiksed uudsed mõtted. Täna on puhkuse viimane päev. Homme tööle. Niuks.

16 kommentaari

Filed under Uncategorized

Ma olen švipsiiis! (Mitte et see mingi erakordne seisund oleks.) Sest ma olen suvekoduomanikkkkkk! Saatuse iroonia 1: puhkus on praktiliselt läbi ja sel nädalavahetusel ma sinna ei pääse. Nii et pildid v stõlje “Triibik istub suvekodus” jäävad tulevikku. Saatuse iroonia 2: aiabassein on türkiisne, mis teadupärast on mu lemmikvärv (türkiisik!), aga no nagu sea seljas sadul. Nõuab radikaalset mõttetööd, et mis värvi tänapäeva aiabasseinid käivad. Esimene mõte oli, et must. Järgmine, targa inimese, st ülemuse mõte, et … kunamaolenšvibbbsissiiseitulesõnapraigastmeeldejeeekuratjälleläksmeelestära, jee, TSEMENDIVÄRVI.

Nojah. Sõnaga. Jee.

Ah soo. Ma sain suvekodu oluliselt kiiremini, kui jõuab minuni raamat “Eesti suvekodud”, mille ma lolli peaga TELLISIN, mitte ei läinud poest ostma nagu ristiinimene muiste. 20kroonine kokkuhoid on tähendanud mulle kuudepikkust ootamist, viit telefonikõnet Express Posti ja otsatut kirumist. Mul on ka see loll viga, et ma ei oska telefoni otsas ametiisikutele räusata. Taskus on ju mitu head trumpi, millega ähvardada, a no milles see telefonineitsi süüdi on, eks ole. A nüüd, lubage toonitada, olen švipsis, ja kuigi jube õnnelik, siis ka muutliku meelega ja seega potentsiaalselt kuri. Ita Everi raamatud, mis ma jõuluks emale ja ämmale tellisin, jõudsid kohale enam-vähem lihavõtteks. Nii et nüüd ma helistan.

Suvekodu (mis osutus suvilaks, mitte taluks, no ma olen Lõvi tähtkujust, vajan glamuuri ja diskursust soojaveeboileri, kauni kemmergu, sauna ja grillterrassi kujul, nagu selgus) asub 50 meetrit Põltsamaa piirist. Ma kahtlen, kas ma olen üldse kunagi Põltsamaal SEES käinud. Lapsena ilmselt. Ongi tagumine aeg.

16 kommentaari

Filed under Uncategorized

miina-muumimamma-vaike.jpgmirjami-muumimamma-vaike.jpg

Hommik algas Muumimamma joonistamisega. Üleval Miina, all Mirjami versioon.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Õnneks leidub elus ka erutavaid hetki. Loen mina tänase Päevalehe külauudiste rubriigist, et Mustvee linnapäevadel valiti näkki ja et auväärse žürii üheks liikmeks oli ka Soome endine minister Henry Saari.

Henry Saari oli endine mister Suomi, kuid ajalukku on ta läinud ikkagi Soome edukaima pornonäitlejana, kes rahvusvahelistes produktsioonides kannab kõnekat nime Henry The Great. Näiteks saab netist osta Henry filmikest, kus munankipeä nainen saa mitä haluaa. Või teist, mille tutvustuses on öeldud: Prahan tyttö yllättyy kun riisuu Henryn housut ja iso mulkku hyökkää sieltä ulos. Tytölle maistuu Henryn munan imeminen ja hymy on herkässä. Või: Henry Saaren paksu muna venyttää pyllynreikää.

Ei ole raisku läinud mul lapsepõlveaegne Soome TV. “Smurfides” vist selliseid sõnu ei õpetatud, aga kuskilt on needki külge jäänud.

6 kommentaari

Filed under Uncategorized

Also sprach Lidl-Triibik, jetzt spricht die echte Triibik. Ich bin zurück.

Umbes sellega mu saksa keel piirdubki, aga see ei takistanud mul Viini-lähedases kõrtsis raha eest “Õllepruulijat” tellimast, et bussitäis eesti tädisid pinkide peale röökima kupatada. Ja Müncheni Hofbräuhausis umbes viis korda nõudmast, et lõpuks ometi suvatseks oober mu kaks väikest nisuõlut lauda tuua. Siis muutsin taktikat: Vielleicht ist mein Deutsch nicht so gut? Selle väite pareeris oober ülestunnistusega, et ta on hoopistükkis hispaanlane (väga nägus selline, prillidega) ja ei saa saksa keelest üldiselt kolbigi aru. Või noh, väikse kolvi ehk saab, aga niipalju, et kaks nisuõlut tuua, leider nicht. Vennastusime, läksime inglise keelele üle, aga tippi sai ta meie laualt täpselt euro ja 20 senti. Seal oli ikka räme küll, teist korda enam ei lähe. Oktoberfest võib ikka kole olla, mõni ime, et Saviplönn sealt tulles südari sai. No peaasi, et käidud.

Brno hotellis läks küll vaja inglise keelt, et arusaadavalt seletada: meie emaga olime teises toas, kui vannitoas äkki hirmus kõmakas ja kolin käis ning üks dušikabiini seintest iseenesest kildudeks plahvatas. No kesse usub, eks. Retseptsionistil, vaesel, hakkasid silmad hirmust tõmblema. Ma, lollike, korrutasin, et meie pole süüdi, aga ausalt, võime kinni plekkida. Idikas. Ega me erilised laamendajad välja ei näinud. Sama hästi oleksid Sibul ja Koni võinud oma hiilgeaegadel hotellitube puruks peksta. Õnneks ei pidanud kinni maksma, aga see oli tõesti reisi teravaim elamus. Nüüd lugesin Ekspressist, kuidas (Brnost pärit) Milan Kundera oma kaasaga Karlovy Vary restoranis pendli abil katsetas, ega neile toiduga äkki poltergeisti pole toodud. Tšehhi on tuntud poltergeistide maa või?

Aga muidu … Viini koogid on tõesti jumalikud. Baieri külakeste kitšitared on vastupandamatult kaunid ja nende järel tundus Itaalia romantika esimesel hetkel parajalt rääbakas. Ent silm harjus ja kui Como järve kaldal hotellirõdul õhtul veini lahti korkisime (Viini külm vihm oli asendunud tõelise suvega), siis võttis ikka õndsusest ogaraks – mis sest, et George Clooneyt kuskil ei paistnud.

Ja ogara kuninga Ludwig II muinasjutuloss oli tõesti ronimist väärt (ronimine oli muidugi softcore, mööda lauget asfalteeritud teed 1,5 kilti üles nagu penskaritele ja jaapanlastele kohane). Barokiga on silm nii ära harjunud, et see ei roki enam, aga bütsantslik pillerkaar oli sehr lustig.

Saksa naised on koledad, aga koerad on seal see-eest ilusad.

Nujaa, ja nüüd siis kodus. Esialgu on tore isegi nõusid pesta ja leiba lõigata. Lapsed suutsid paid olla umbes pool päeva ja siis hakkasid jälle spämmima nagu argipäevale kohane. Aga noh, puhkus jätkub vähemalt. Gestaapo ohvitseri kombel tatti pritsides röökinud ma veel pole.

12 kommentaari

Filed under Uncategorized

printsessid1.jpg

2 kommentaari

Filed under Uncategorized