Monthly Archives: september 2014

No eks VARASTATUD õuntest tehtud kook peabki PEKKI MINEMA!!! Vaesed vanavanemad olid neile pühendatud päeval sunnitud krõbistama ebaapetiitse välimusega pudi, mis tahtis olla kaerahelbepõhjal õunakook. Kole magus oli ka. Paras varganäole!

Kusjuures raksus käisin ma kokku KOLMES aias. Ei suutnud vaadata, et oinad saavad endale kaks jumalikult roosapõsist õuna. Raputasin puud, üks õun kukkus oinastele, teise sain kätte. Niih, siis teisest aiast näppasin poisile mõned sõstrad, sest oli näha – põõsas oli täiesti korjamata, isegi septembris veel marjad küljes. Mõned vaarikad leidis J. juba ise sealtsamast.

No ja siis ilmnes, et tühjalt seisval krundil õunad kõik puude ümber maas, mädanevad, keegi ei võta.

Tarmol oli mu pärast häbi muidugi. Endal oli ka. Eriti siis, kui kodust musta prügikoti tõin ja nagu ehtne varganägu ringi hiilisin. Teatav võidurõõm oli mul muidugi ka.

Ma enam ei tee!

Aga esimene kook muuseas kukkus välja küll täitsa nitšekas.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

Triangel innustas värskemat raamatumeemi tegema. Et siis kümme raamatut, mis enne 18. eluaastat tähtsad olnud ja kuidagi mõjutanud. Ei ole kerge meelde tuletada, aga kutsun üles teisigi meenutama kas või siinsamas, tühja sest FB-st! On juba aeg noorpõlvemeenutusteks.

* “Bullerby lapsed”

* “Pipi Pikksukk”

* “Väikevend ja Karlsson katuselt”

* “Neljas kõrgus” kangelaspioneer Gulja Koroljovast. Just-just, meie peres peeti jõule, aga mingil perioodil erutas mind vene patriootlik lastekirjandus. Pioneerilaagris lugesin iga suvi kopitushaisulist “Noorema poja tänavat”, kooli raamatukogust võtsin Juta Renzeri “Kangelaspioneerid” ja lugesin nii agaralt, et lehed langesid välja. Mis ei takistanud mul muidugi Valja Kotiku nime üle itsitamast.

* Wiktor Woroszylski “Sinustki võib saada indiaanlane”. Jube naljakas oli mu mäletamist mööda.  Just soetasin osta.ee-st ühe eksemplari, üritan lastele pähe määrida.

* Heljo Mänd “Miks sa vaikid?”

* Merja Otava “Priska”

* Klara Jarunkova “Ainuke”

* Juhan Liivi väike luulekogumik. Lavakate “Sorry, me oleme tulekul” (1985)  mõjus nii inspireerivalt, et kirjutasin 1986. aasta suvel Võsul puhkekodus olles sealsest raamatukogust võetud kogu endale vihikusse ümber. Muidugi, MUIDUGI kavatsesin ka lavakasse proovida.

* Hendrik Visnapuu “Käoorvik”. Ei mäletagi enam, kust mul see Visnapuu-vaimustus lõpuklassides tuli. “Kümnes kiri Ingile”: “Mäletad, Ing, seda alleed, seda üksikut lumist teed …”  Õhh.

10 kommentaari

Filed under Uncategorized