Monthly Archives: aprill 2005

My Death

Ekspress kirjutas eks-KLF Bill Drummondist ja tema netiküljest, kuhu saab jätta juhtnööre oma matusteks. Väike näide: I wanna be thrown into a Scotch barrel and served to my friends in the funeral-party. Of course they can’t know that till they’re all drunk with me.
Bill ise näeb täpselt välja nagu matusekorraldajast (ja juba surnud) papa seriaalis “Mulla all”.

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lillepoes

Et ma Minski poe lilleletti mikski ei pea (no Helju Vals õpetas mulle, et mitte “millekski”, vaid “mikski”. Ikka tundub imelik), siis käisime nimepäevalaps Mirriga elukohajärgses lillepoes Pelgulinna sünnitusmaja kõrval. Iga kord, kui sinna lähen, seisab leti taga müüja ja vohmib süüa. (See kõlas nagu mingi trikikas etteütluslause!) No seisku, pagan, siis oma nelkide või liiliate taha. Aga ei, tema seisab otse lilledevahelises tühikus ja vohmib taldrikult rosoljet viineritega. Ma saan aru küll, et ta on väikest kasvu ja ema ütles talle, et kui sa korralikult ei söö, siis sa ei kasva. Aga mingi elementaarne kutseviisakus peaks inimesel olema. Temal on poogen.
Teisalt – samasuguse osavõtmatusega suhtus ta meisse õnneks ka mullu suvel, kui mina matusekimpu tellisin ja Mirr mööda vahekäiku ringi traavides kaks lillepotti katki tegi. Raha pidime maksma vaid ühe eest. Kobisime minema, saba jalge vahel. Ja sellepärast ei hakkanud ma ka täna märkust tegema.
Ega ma polegi mingi märkuste tegija. Hoian kõik endale, hoian kõik endale. Ja pärast mängin mõttes läbi stsenaariume, et kuidas ma ikka öelnud oleks ja. Aga üht asja kahetsen ma kibedalt. Tulime kunagi Mirriga bussi pealt maha, mina viimase vindi peal rase. Läksin ees ja Mirr tuli trepist järele. Koperdas veidi, aga ei midagi hullu. No ma ei saanud teda sülle võtta. Ja siis üks vene vanamoor õiendas midagi. Ja raisk, kuidas ma oleks tahtnud talle jalaga tagumikku virutada. Seda kahetsengi. See oleks ikka võimas vaatepilt olnud – raevunud rase annab Nisu peatuses vene vanamoorile jalaga persse.
Jalg hakkas sügelema kohe.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

Pekk söödud, karv läigib

No nii. Triibik kammis saba ära, võttis naftaliinist pidukasuka, sidus lehvi kaela ja käis peenel pidusöögil Pegasuses. Esmalt valik itaaliapäraseid eelroogi: antipasto – marineeritud artishokid, marineeritud baklazhaan, lardo, röstitud paprika, prosciutto, parmesani juust, Toskaana oliivid, grissinid. Buffalo mozzarella ja tomati salat värske basiilikuga. Tomati ja aragula salat parmesani laastudega. Caesari salat.
Sülg juba tilgub, jah? Nagu kahtlustasin, oligi lardo pekk – hästi õhuke, soolane ja piprane ja väga hea. Mina olin see katsejänes, kes sõi ja rääkis teistele, mis maitse on. Enamik siiski ei julenud võtta. Häh. Artishokid muidugi taevalikud ja kõik muu kah. Caesari kohta kobiseti, et anshoovis rikkus kõik ära. Double häh. Põhiroaks valisin gnocchi pesto, köögiviljade ja värske basiilikuga. Tahtsin lihtsalt ära proovida, et mis need on. No kartuliklimbid jah. Mõnusad nätsked. Kaste oli jumalik. Ja Miina lasi mul olla isegi magustoiduni. Kolme – sidruni semifreddo, pannacotta ja cannoli – seast valisin ikka kõige rammusama. Cannoli. Need olid kaks lehttaignasarnasest taignast krõbedat toru, mis olid täidetud toorjuustu-shokolaadikreemiga.
Siis kargasin taksosse ja tulin koju. See oli mu esimene õhtune väljaskäik detsembri keskpaigast saadik.
Mirr on kutsutud pühapäeval McDonald’sisse Jenniferi sünnipäevale. Käisin Tiimaris ja ostsin kingiks hõbedase plastmassist printsessikrooni ja samasuguse võlukepikese. Algul võtsin ainult ühe võltskiviga krooni, et maitsekam ehk või nii. Ja siis mõtlesin, et mis kuradi maitsekam, ja tuhnisin välja ikka sellise, kus oli kive kamaluga ja igat värvi. Ise oleks viiesena küll pöördesse läinud.
Mirr muidugi pistis kodus kobisema, et temal on kah sellist krooni ja keppi vaja. Endal on tal KAKS krooni. Ja selle tegi ta ka teatavaks, et tema endale näomaalingut teha ei lase, kui midagi sellist peaks pühapäeval toimuma. Meenutagem jõuluõhtut, kus ta jõuluvanalt tellitud näovärvidega meist kõigist peletised tegi.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Sahvrist tagasi

Ökosahver asub mu kodust kena väikese jalutuskäigu kaugusel. Tee peale jääb ka üks tore kaltsukas, nii et. Sahvri poes pole ma enne käinud, olen vaid paar korda 180kroonist toidukasti tellinud. Nüüd tassisin oma kartulid-porgandid-võilillelehed (sic!) ise oma käe otsas ära. Ja ega see rahakotile kasu ei toonud. Sattusin päris hoogu.
Nigel on see, et värskeid kodumaiseid köögivilju sealt eriti osta ei saa. Paar kartulit ja küüslauku paistis. Ja igasugu ananasse-apelsine. Köögiviljade saamiseks tuleb tellida toidukast. Aga toredad olid kõikvõimalikud mahemakarooned ja -jahud, taimeteed, maitseained, õlid – näiteks kodumaine maherapsiõli. Ja maheshokolaadi mitut sorti. Kahetsen juba kibedalt, et selle tumeda apelsinishoksi sinna jätsin. No 33 kr maksis. Mõtlesin, et ostan selle raha eest midagi targemat. Ja sama raha eest saingi mineraalidega ökohambapasta. Universaalse puhastusvahendi soetasin ka, “mit der Fettlösekraft aus Orangen“. Tõesti hea lõhnaga. Ja üdini öko. Ma olen lihtsalt kogu seda kodukeemiat viimasel ajal kartma hakanud.
Ökosahvri poel olid kenad päikesetoonis seinad (kohupiimavärv?). Ja maja ees lilleklumbis peesitas kaks kassi, kes olid nii kohevad nagu ahjust võetud kuklid. Apelsinishoksi toon teinekord ära. Koriandripoisid ka.

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Inside – outside

Tänane hommik:

Mirjam oksendab.
Miinal kõht kinni.
Kemmergus ummistus.

Õnneks jäi oksendamine järele, Miina sai kah üle mitme päeva kergendust (elagu ploomimehu!) ja triibiku osava kunstmusikäsitsemise tulemusel hakkas kemmergul kõht läbi käima. Lähen sahvrisse.

Tänase hommiku tähtlause: “Tarmo, vaata, kas suures toas on need sukapüksid, mis ma eile Miinale pähe tõmbasin.”

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Triibiku moenurk

Kevadsuvised trendid

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Inimene ostis Kroonika

Iseasi, kas teda pärast seda inimeseks tohib nimetada. Aga kui Barbi P räägib sisemise sea vallapäästmisest, siis Kroonika väljendab mu sisemist siga täiesti akuraatselt. Ja ma püüan tema lugemist mitte häbeneda. Ostnud pole küll ammu.
Muidugi lugesin esimese pauguga pealkirjaks “Lepajõe toob krimieestlased kokku” ja kujutlesin, kuidas sõbralikus ringis peavad pidu Alex ja tema kambajõmm Raivo Roosma, Romeo Kalda ja teised pätid. Tegelikult oli “krimmieestlased”. Aga Rauno Pehka bändi nimi Aeg Maha on küll ikka nii square, et hakka või nutma. Teisalt: kuulim nimi sellise muusikaga vist ei sobikski.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized