Narri Renault’d üks kord, Renault narrib sind üheksa korda vastu.

Ussisoo vanasõna

Tegelikult on Renault Megane meid algusest peale narrinud – olles vaid aasta vana, tahtis ta meid Õnnepalee juurde jätta, kui olime käinud Miile nime panemas. Aga jaaniõhtul oli nii.

Ah jaa, jaaniõhtu pole mulle mitte kunagi midagi tähendanud, ei ole olnud mul miskit remontikat ega seitset sorti lillede korjamist ja ümber jaaniku trallitamist, igavene häda ainult, kus see kohustuslik õhtu veeta. Viimased aastad, mil koht olemas, kohustuslik esivanemate võõrustamine …

Nojah, aga esivanemad osutusid sedapuhku hädavajalikuks. Sest Renault, kes oli saanud kodu juures lähitule vahetamise käigus – mis on selle mudeli puhul piinav ja sõna otseses mõttes verine töö – frustreeritud jalahoobi vastu rehvi, viskas teel Põltsamaale Ussisool prantslannalikust solvumisest vedru välja. Ja nii veetsime jaaniõhtul tubli poolteist tundi Ussisool bussipeatuses meeleheitlikke telefonikõnesid võttes, sellal kui üks võsukestest tantsis peatuses rõõmsalt kamaaruškat ja teine ulgus tagaistmel hirmunult. Kuigi olin seletanud, et kuidagiviisi me siis kas Tallinna või Põltsamaale ikka jõuame.

Õnneks olid esivanemad paarkümmend kilomeetrit Põltsamaa pool, said Adavere bensukast puksiirtrossi hangitud ja vedasid meid siis jupphaaval maakodu poole. Esmalt mina lastega, sest autot KOOS lastega vedada olnuks liiga riskantne, siis ots ümber ning viimaks auto koos juhiga. Nii et kui kogu pere viimaks ühe katuse all oli, oli 1) kergendus, 2) jaaniõhtust täitsa savi ja 3) õudus, et kuidas ja ennekõike KUS ja MIS RAHA EEST see auto küll parandatud saab.

Pikad pühad möödusidki siis paikselt muremõtteid mõlgutades. Pekki oli läinud kenake plaan lastega Pärnusse veekeskusse sõita ning viimaks, oo viimaks ometi kordki Supelsakste kohvikus käia. Eriti pekki läks asi seetõttu, et realiseerimata jäi õnnetu Tervise Paradiisi vautšer, mille vautšerimutt (loe:  Triibik) vahepeal koos mitmesuguste teiste vautšeritega kokku oli ahnitsenud.  Õnneks saime koha pealt asjaliku remondimehe, kes me sõiduki viimaks – kui me ise mitmes jupis jälle Tallinna olime sõitnud – kenasti ära putitas. Sedelgarihm, ei, hammasrihm oli katkenud ning sain aru, et isegi hästi veel oli läinud, et hullemaid komplikatsioone ei tekkinud.

Ja no jälle olgu kiidetud esivanemad raha eest, milleta me arvet poleks saanud makstud…

Nii palju siis meie ludiitlikest seiklustest jaaniõhtul. Fauna ja floora teemalised nutulaulud jäägu mõneks teiseks korraks.

Advertisements

9 kommentaari

Filed under Uncategorized

9 responses to “

  1. udupea

    punnisilmne corolla tuleb samuti lähitule vahetamiseks laiali lammutada – pirni kättesaamiseks tuleb aku maha tõsta, lambipesa lahti kruvida ja alles siis pääseb pirnile ligi.
    jube, ma ütlen!

  2. Kohatu on teiste õnnetuse üle naerda, aga ma ei suuda vastu pidada :D
    Tegelikult ei saanud ma kõigest isegi aru… pole autot ega lube ja parem kui vist pole ka, vähemalt mitte prantslast!
    Võin veel soola haavadesse hõõruda… ma käisin nädalavahetusel Pärnus ja Supelsakstes! Ja tead mis autoga, haaaa… renditud Renault Clioga !
    Mees sõimas kogu tee Pärnu ja tagasi käigukasti… käigud ei tahtnud sisse minna

  3. Meil on see tuliuuena ostetud Renault jah algusest peale lagunenud, küll ei käi aknad, küll käigud. Aga Supelsakste koha pealt on hoop karm jah. No kunagi, KUNAGI ma sinna ikka saan… Nüüh.

  4. üks suvaline kerttu

    sorri, aga mul on nii hea olla. triibiku uued postitused selle suve esimese kukeseenekastme kõrvale – hell yeah.

  5. kodutriibik

    heh, Kerttu, mul on hea meel, kui tuju tõstsin :)

  6. üks suvaline kerttu

    No ma mõtlesin, et kaks nädalat on selline enam-vähem viisaks vahe, kui võib juba teise õnnetusest rõõmu tunda.

  7. p-karu

    Mitte Renault Megane, vaid Renault Megan Fox seega? Pärast SS Kriegsmarine pidamist, mis oli kapoti all tati ja teibiga kokku pandud, ei ole me B-saniga enam julgenud ühegi autoga lähemat tutvust teha ja vaatame aukartusega kõiki, kes jaksavad.

  8. kodutriibik

    Jajah, me vist peame ka tati, tavoti ja teibi teed minema. Nüüd hakkas sumpa plärisema, sõidame ehituspoodide vahel ringi nagu Pets ja Aiku,

  9. Liisapereema

    Mul käesolev auto sõidab nagu kulda… kui ta on terve ja haigeks ta jääb raudpolt siis, kui ma olen üksi kahe lapsega metsas! Nii ma olengi kõik sealsed autormonditöökojad läbi kündnud. Arved on olnud väikesed, mistõttu suurema arve peale kerkib jällegi lootus uus ja mu heldimus järgmise korrani ikka sama masinavärgiga sõita.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s