Nädal-paar tagasi tundsin end kui pesueht domestic goddess, suristades sauseguri abil elegantse kärmusega valmis vaaditäie vaarikatoormoosi. Siuh-siuh purkidesse, ja valmis. Elagu vaarika-aasta.
No nii. ÕNNEKS taipasin ma õhtul köögis kõrva kikki ajada, et mis pagana asi see piriseb seal. Üks purgike pirises ja väga kena temast, et ta nii tegi, sest kui ma seda poleks märganud, oleks kogu see moosilaar mind öösel vaikselt voodisse äratama voolanud. Hell vaarikamusi üle köögi- ja toapõranda.
Moraal to self ja kõigile teistele tohmanitele (kelle olemasolu ümberkaudsete seksikate gurmaangeeniustest blogimuttide – ja vabandust, ka -ättide, keegi hurmav härra avaldas kord solvumust, et ma kõiki oma lugejaid blogimuttideks nimetan, et kes siis tema, truu lugeja, on – miski eit vä?!): KUI SINA OLED NII LAISK, ET PÄEVAL KORJATUD VAARIKAD HOMMIKUKS JÄTAD JA EI PANE MIKSKI KERGET KÄÄRIMISUITSU – hommage to Kross -, MIDA SINU EBASENSUAALSED, KUID SIISKI SUITSETAMISEST RIKKUMATA SÕÕRMED TUNNEVAD -, SIIS TAO OMA KOLUSSE, ET TOORMOOSIPLAANID TULEB UNUSTADA! KEEDUPOTT VÄLJA, LOIKAM!
Eile küürutasin päev läbi sõstrapõõsaste all, aga see oli absoluutselt rõõmuküllane. Mis nii viga noppida, kui juba teist õhtut kõlab su hoovis Bondi-gala ja sa võid tuntumaid hitte kaasa ruiata. Eelmisel, reedeõhtul, loopisin, hüppenöör mikrofoniks käes, õue peal oma kollastes kummikutes jalgu ning võtsin Mirri veepüstoliga ühtaegu ähvardavaid ja sensuaalseid poose. Goldfingaaaah!
Lisaks Kristjan Kasearu spottingule Põltsamaa juhtiva öömaja ees läks selle nädalavahetuse kontosse -70% ale Põltsamaa Selveri rõivaosakonnas (no Tlnas ma küll midagi sellist pole näinud!) – ning jäneste armumäng ehk sekspoks mu enda õues.
Triibik istub kodus 
tundub juba, et igas sõnavõtus mainin ma järve selverit, a no eile oli seal ka 70% ale.
meil oli eile punasest sõstrast suur mahlategu, karmus ruudus. õnneks sai magustoiduks mannavahtu.
no näed siis. ma mõtlesin, et Põltsamaa ale on midagi ainulaadset.
mul kah oli mahlategu, mis sest, et kumbki laps mul sõstramahla ei joo … eks ma pea midagi välja mõtlema.
Vaarikatoormoos? Ma ei ole sellest midagi kuulnud.
A ma tulin maakohast, kus oli meeletult rikkalikult erinevaid häid marjasorte, aga pereema ütles, et KÕIK jääb temast põõsasse, sest söögiks läheb vast ainult vaarikamoos. Kõik suurepärased tikrisordid ja mustad sõsrtad jäävad sinna kust tulid. Morssi tehti poesiirupist. Kurb. Maainimesed läbi ja lõhki. Millest siis see?
Ooo jaaa…vaarikatoormoos on taevalik. Loodetavasti mu laar külmkapis käärima ei lähe, kuniks ma suudan need õnnetud pannkoogid ära küpsetada…no mitte ei viitsi…Aga tubli on naine/mees, kes moosi viitsib keeta!!!
Aga vaarikatoormoos nagu maasika omagi säilib suurepäraselt sügavkülmas plastkarpides. Meil sel aastal sügavkülm maaaasikamoosi täis, nämm.
no meil on sügavkülm jääd täis … ja kui võtame vaevaks üles sulatada, siis on ta ikkagi liiga väike. kaalusime juba spetskülmkasti ostmist, aga kuhu seda panna.