Mul on olnud kinnisidee, et ämbri sees peavad olema lilled. Paranka kunagi kurtis, et tal vedeleb maakodu ümber hulgaliselt ämbreid, ja ma olin lausa kade selle külluse peale. Ise pidin omaenda ämbrid poest soetama. Muidugi läks nende pärast lastega kismaks. Kui ma neid rüvetada ei lubanud, siis taheti need ööseks kaissu võtta, aga kui esimene ämber juba kolinal maha kukkus – väike mõlkki tekkis! -, siis kujutasin ette, kuidas mu niigi kehv ööuni maal kabelimatsu saab, ja kargasin hüsteeritsedes magamistuppa ämbreid kokku korjama.

Muidugi tõusis lärm.

Muidugi üritasin end kehtestada, mõeldes samal ajal, milline rongaema ma olen, ei luba lastel nunnude ämbrikestega mängida. Aga vanainimesel peavad kah oma rõõmud olema, eks ole, olgugi et plekist ja sangaga!

Kui mu mälu mind ei peta, lõppes õhtu või pigem juba öö mu haleda altkäemaksuga: “See, kes nüüd kuss jääb, saab preemiaks ämbri kaissu.”

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

4 responses to “

  1. elisabeth

    Triibik, Jumal(või kes iganes ta seal on) täntud, Et sa tagasi oled ja et sa olemas oled ja et sa lased meil ka sellest kõigest osa saada!Äitäh! P.S. pildil olevad mannergud on tõepoolest edevad, mina poleks neid tõenäoliselt raatsinud väljagi viia, hakkavad veel niisukusega roostetama!

  2. Ämbrid olid päriselt veel kobedamad kui pildilt paistab!
    Muide pilt on teel ja loodetavasti varsti kogu ilmarahvale näha!

  3. See pilt võiks olla sama hästi “Epp-Maria maal” raamatus. Võrratu pilt. Võrratu raamat. Kahjuks tuleb ära kinkida.

  4. nyyh, aitäh, kõik ütlevad nii ilusti … roostetamismärke pole veel.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s