Üle tont teab kui pika aja esimene esmaspäevahommik, mil ma surmväsinud pole. Ju siis oli töö, puhkus ja lõbu tasakaalus. Või on asi piparkoogis, mis mu hambaaugus istub? Ja uues kaneeli-karamelli kohvi lõhnaga küünlas? Igatahes sai tantsida, süüa ja juua. Ning lapsed said esimese jõuluvanaportsu kätte. Mirr ja issi teenisid kingi “Aisakella” refrääniga, minu ja Miina combo kandis ette “Päkapikk-päkapikk olen ma uhke tutimütsiga” (minu poolt laul, Miina poolt pidulikud hüpped).
Kaurismäki jäi olude sunnil küll nägemata, millest on veidi nüüh. See-eest saime eile õhtul varakult koti peale, sest “Kuldrannake”, mida kodus vaadata üritasime, osutus totaalseks mögaks. Ega ma sealt midagi ei oodanudki, aga no kuulge …
Triibik istub kodus 