Ma üritasin eile õhtul eeskujulik ema olla. Aitasi…

Ma üritasin eile õhtul eeskujulik ema olla. Aitasin lastel guaššidega mäkerdada, kiiitsin nende saavutusi ja ennetasin suuremat sodimist. Tantsisin koos Miinaga kuulekalt õpetaja Mirjami käskluste järgi, kükitasin ja kepsutasin, tegin hüpiksammu ja galoppi, nii et keel vestil. Ja tänutäheks korraldasid nad mulle magamaminekul säherduse jonnfesti, et otsustasin endamisi: ei mingit päkapikku, väiksed ussinäod. Tahtsin veel kirjutada hoiatava sõnumi päkapikkudelt, aga ei tahtnud konflikti nii teravaks ajada. Sussid jäid lihtsalt tühjaks.

Ja hommikul polnud plikadel sellest sooja ega külma. Suurepärane, sest mulle on see kohustuslik päkapikutamine aasta aastalt järjest rohkem närvidele käima hakanud. Mõni aasta tagasi käis Mirril sussipäkapikk üle päeva. Minu poolest võiks ta veelgi harvem käia, on ju põnevam. Aga kui lasteaias ikka iga väike überbitš teatab, et tal käivad päkapikud iga päev ja toovad veel teab mis ande, miks siis teine kehvem on, eks? Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, käivad päkapikud ka lasteaias, toovad lõunauinaku ajal sandaleti sisse või maeiteakuhu kommikese. No milleks? Kas lastel on hammastes veel liiga vähe auke või?

Päkapikundusest on saanud üks kohustuslik nühkimine. Eks sellest kogu jõuluvärgist, võib ju öelda. Eile erutusin Kristiine keskuses mingite kirevase kottide peale niivõrd, et otsustasin: palun jõuluvanalt kotti. Jõuluvana Tarmo isikus ei ironiseerinudki hommikusöögilauas mu legendaarse üks-kord-kasutatud puust pauna üle, vaid kahtles, kas jõuluvana ikka oskab õiget kotti osta. “No muidugi mitte,” vastasin ma. Ja siis oledki ise jõuluvana ja ostad oma koti ära, et ikka täpselt õiget kinki saada. Aga mis sel jõuludega pistmist on? Nujaa …

No päris Ameerikaks meie peres asjad läinud pole. Kingid on üsna kaalutletud või kui mitte üliväga praktilised, siis pole neid vähemalt palju. Lapsed ei saa mingeid plastpäkapikke ega muid jõulujurakaid, suured inimesed kah mitte. Aga juba neljandat aastat järjest ostan ma olude sunnil ise ära peaaegu kõik kingid – vanavanemate poolt lastele, vanavanemate poolt nende tütrele ja väimehele ehk mulle ja Tarmole, vanavanemate poolt minu vennale … Ses mõttes on hea, et kingid tulevad soovitud ja/või vajalikud, ja ma ei saa ka kurta, et ostmine-otsimine mulle ei meeldiks. Üritan ka šoppamised aegsasti ära teha, et rahulikult jõulule vastu minna.

Aga ikkagi-ikkagi-ikkagi. Kui tore oli olla laps, kes ei pidanud muretsema jõulude praktilise külje pärast. Ja nii pikka päeva kui jõululaupäev, mis ei jõudnud ega jõudnud õhtusse, ei mäleta ma mitte. Ja kui ilusad olid jõululaulud, kui neid ainult Soome telekast näha-kuulda sai. Eh, nostalgia …

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s