No eks VARASTATUD õuntest tehtud kook peabki PEKKI MINEMA!!! Vaesed vanavanemad olid neile pühendatud päeval sunnitud krõbistama ebaapetiitse välimusega pudi, mis tahtis olla kaerahelbepõhjal õunakook. Kole magus oli ka. Paras varganäole!

Kusjuures raksus käisin ma kokku KOLMES aias. Ei suutnud vaadata, et oinad saavad endale kaks jumalikult roosapõsist õuna. Raputasin puud, üks õun kukkus oinastele, teise sain kätte. Niih, siis teisest aiast näppasin poisile mõned sõstrad, sest oli näha – põõsas oli täiesti korjamata, isegi septembris veel marjad küljes. Mõned vaarikad leidis J. juba ise sealtsamast.

No ja siis ilmnes, et tühjalt seisval krundil õunad kõik puude ümber maas, mädanevad, keegi ei võta.

Tarmol oli mu pärast häbi muidugi. Endal oli ka. Eriti siis, kui kodust musta prügikoti tõin ja nagu ehtne varganägu ringi hiilisin. Teatav võidurõõm oli mul muidugi ka.

Ma enam ei tee!

Aga esimene kook muuseas kukkus välja küll täitsa nitšekas.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

Triangel innustas värskemat raamatumeemi tegema. Et siis kümme raamatut, mis enne 18. eluaastat tähtsad olnud ja kuidagi mõjutanud. Ei ole kerge meelde tuletada, aga kutsun üles teisigi meenutama kas või siinsamas, tühja sest FB-st! On juba aeg noorpõlvemeenutusteks.

* “Bullerby lapsed”

* “Pipi Pikksukk”

* “Väikevend ja Karlsson katuselt”

* “Neljas kõrgus” kangelaspioneer Gulja Koroljovast. Just-just, meie peres peeti jõule, aga mingil perioodil erutas mind vene patriootlik lastekirjandus. Pioneerilaagris lugesin iga suvi kopitushaisulist “Noorema poja tänavat”, kooli raamatukogust võtsin Juta Renzeri “Kangelaspioneerid” ja lugesin nii agaralt, et lehed langesid välja. Mis ei takistanud mul muidugi Valja Kotiku nime üle itsitamast.

* Wiktor Woroszylski “Sinustki võib saada indiaanlane”. Jube naljakas oli mu mäletamist mööda.  Just soetasin osta.ee-st ühe eksemplari, üritan lastele pähe määrida.

* Heljo Mänd “Miks sa vaikid?”

* Merja Otava “Priska”

* Klara Jarunkova “Ainuke”

* Juhan Liivi väike luulekogumik. Lavakate “Sorry, me oleme tulekul” (1985)  mõjus nii inspireerivalt, et kirjutasin 1986. aasta suvel Võsul puhkekodus olles sealsest raamatukogust võetud kogu endale vihikusse ümber. Muidugi, MUIDUGI kavatsesin ka lavakasse proovida.

* Hendrik Visnapuu “Käoorvik”. Ei mäletagi enam, kust mul see Visnapuu-vaimustus lõpuklassides tuli. “Kümnes kiri Ingile”: “Mäletad, Ing, seda alleed, seda üksikut lumist teed …”  Õhh.

10 kommentaari

Filed under Uncategorized

Ohoo, kodulähedases koolis hakatakse line-tantsu tunde andma! No PÄRIS hiphop see just pole. Aga vaesel ajal on prussakas kah toit.  Ja saapad mul on ju olemas, kunagi Humanast ostsin.  Pidid jääma mõnd stiilipidu ootama, aga olen paar korda vihmase ilmaga käinud, jube mugavad. Varvaste jaoks on selline pehme pesa, juuube hea on astuda. Ainult kannused on veel puudu.

Ja need paar korda, mis ma olen elu jooksul olnud sunnitud line-tantsu tantsima, on ju väga lõbusaks osutunud. Nii et mine tea. Double denim on ju kah nüüd moes ja.

Jah, ja see pehme pruun kaabu, mida ma täna H&Mis iharalt näperdasin, see oleks kah kui kirss kantritordil.

 

 

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

“Näe, Juhan on ka siin, saate kahekesi mängida või midagi.”

“Juhe? Juhtmed?!”

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Elu esimene isetehtud mannakreem osutus kumjaks käkiks, mida ma kellelegi teisele pakkuda ei tihanud, isegi Džeedile mitte. Kugistasin aga ise alla kogu potitäie, ise mõtlesin õudusega, et põhimõtteliselt jahu ju. Rohke piimaga siiski sündis süüa. Kuidas sel Pipil oligi, mingi kingakreemi ja piima jutt. Ei mäleta! Või läks kingatald piimaga lupsti alla. Ei mäleta!

Mäletamisega on üldse õudsed lood. Loodan, et mingi osa siiski taastub, kui end välja magada saan. Kunagi. Aga järsku peaks siiski jamsijuurt järama. Kunagi kiideti, et pea lõikab siis nagu noaga.

 

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Noore tehniku hommikuhuumor: “Punasega tohib.”

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

Tehnikainimene jääb tehnikainimeseks ka jõe ääres. Solberdab vees, leiab vetika, tõstab üles ja märgib tunnustavalt: “Juhe.”

Lisa kommentaar

Filed under Uncategorized

“Uks kinni!” nõudis poolteiseaasta sünnipäevalaps võrdlemisi hädisel häälel, kui issi karbi seest mängutolmuimejat välja koukima hakkas. Ometi oli see ju voolikuga, ja igasugused juhtmed ja voolikud on tänapäeval põhiasi. Kuid tolmuimeja ehk tommišš, see on ühtaegu õudne ja võluv riistapuu. Selge pilt, ost oli pekki läinud, sest mehikesel oli lausa nutuvõru suu ümber.

Esialgu oli plaan soetada mängutriikraud, sest sellest vingemat mänguasja pole kuti meelest olemas. Triikraud oli toodud meie kortermaja ette liivakasti koos hunniku muude mänguasjadega (nagu näiteks kaitsevärvi pükstes jalgu hargitav alakeha, mis kuulus mingi partisani juurde, aga partisani ülakeha oli juba eraldi ja juhtmed ripendasid välja. Suur õde õpetas, kuidas sellega harkjalaga (kelle emme oli mõistagi ristinud Allan Alakehaks) kankaani ja gangnamit teha.) Aga jah, TIIKTAUD, TIIKTAUD, see oli üks hunnitu asi, sest sellel oli küljes JUHE. Vedru selline, ja vedrul oli siuke ots, mis pidi nagu kuhugi külge käima, ja siis sai kogu aeg seda igale poole külge sehkendada ja vaadata, et kas TÖÖTAB, ja muidugi töötas niimoodi, kus ta pääses. Ja triikis nii et! Kusjuures jube huvitav, et laps triikida tahtis ja oskas. Sest räpakottide kodus ei triigita peaaegu midagi ju.

Aga järgmine päev oli TIIKTAUD kadunud. Ainult juhe oli alles. Kahes jupis. Neid siis näperdati nõutult ja küsiti, kus taud on. Pidin tunnistama, et keegi oli riistapuu ilmselt endale võtnud ja juhtme ära tõmmanud.

Nujaa, aga osta.ee-s, mis on pereema kodupood, kuna pereema on kodus VANGIS (sellest teinekord pikemalt. Või siis mitte!), mingit trööpamiseks mõeldud odavat lastetriikrauda polnud. Olid peened soojaks minevad ja vett pritsivad seadmed, mis poolteiseaastase jaoks on ikka nõks liiga fäänsid. Mänguasjapoes, kuhu pereisa pääses, oli taude küll, aga jällegi ilma juhtmeta. Küll aga oli toruga tommišš, mis pereema dobroo peale koju tariti.

No õnneks oli see tommišš koos oma toru ja vaikse mürinaga ikka nii paeluv, et kutt hakkas kohe tolmutama. Mina kui igasugu taustamüraga harjunu või lihtsalt tuim tükk ei teinud sellest undamisest väljagi, aga ühel vaesel õel viskas küll väga kähku üle. Kui õeke vahepeal mürina välja lülitas, et rahu saada, nõudis mehike: “Muusikat! Muusika tööle!” Jah, see mürin oli muusika ta kõrvadele…

Tuline kahju, et see masin tegelikult tolmu ei ime. Sest sünnipäevalaps-muristajakott müristas sellega mitu tundi järjest keskendunult. Ei ole nähtud, et ta mingi tegevuse juures niimoodi püsiks. (Kamari järves oleks küll eelmisel nädalal veel tunde vee ja liivaga solberdanud, no Veevalaja mis Veevalaja.) Õnneks tuli ka uni selle vinge koristamise peale magus.

Lisaks moondus sõna “tommišš” kibeda tegutsemise käigus “tommemmeks”. Aga hiljem tundus, et nüüd on kaks riista: tommišš on see suur, mis esikukapis elab, ja tommemme see väiksem.

Kähku muidugi tuleb raevuka tiigriemana lisada, et pudikeel meil ei domineeri ning pikim lause on olnud “Tädi Riti tuli siia”. Põhiline hitt on muidugi seista mõne laua või kapi ääres ja nõuda nagu baltisaksa parun: “Mida annap?” Nüüdseks on suured õed õpetanud väikse venna ütlema “Mida annap, seda võtap.”

 

 

 

5 kommentaari

Filed under Uncategorized

Magamistoas aknalauale pissitud? Check.

Vannitoas hambapesukruus purustatud? Check.

Elutoas riiuli alla pissitud ja issi DVD-mappe üleujutusega ohustatud. Check.

Nüüd jäi veel köögis veepudel ümber kallata, ja siis võiski hommiku kordaläinuks lugeda.

 

 

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Marika, especially for you erakorraline postitus: meil siin liivakastiserval võib kohata Vivienne Westwoodi teisikut oma lapselapsega. Just oli wäljamaal uudis, et Vivienne’i lapselaps sõlmis modellilepingu. Vene Vivienne peab veel kümmekond aastat ootama, ja pole vist ootusest kah tolku, aga ta enda kaupleksin küll modelliks, kui ma selle töö peal oleksin ja mõnd vinget vanurit vajaksin.

2 kommentaari

Filed under Uncategorized