“Uks kinni!” nõudis poolteiseaasta sünnipäevalaps võrdlemisi hädisel häälel, kui issi karbi seest mängutolmuimejat välja koukima hakkas. Ometi oli see ju voolikuga, ja igasugused juhtmed ja voolikud on tänapäeval põhiasi. Kuid tolmuimeja ehk tommišš, see on ühtaegu õudne ja võluv riistapuu. Selge pilt, ost oli pekki läinud, sest mehikesel oli lausa nutuvõru suu ümber.

Esialgu oli plaan soetada mängutriikraud, sest sellest vingemat mänguasja pole kuti meelest olemas. Triikraud oli toodud meie kortermaja ette liivakasti koos hunniku muude mänguasjadega (nagu näiteks kaitsevärvi pükstes jalgu hargitav alakeha, mis kuulus mingi partisani juurde, aga partisani ülakeha oli juba eraldi ja juhtmed ripendasid välja. Suur õde õpetas, kuidas sellega harkjalaga (kelle emme oli mõistagi ristinud Allan Alakehaks) kankaani ja gangnamit teha.) Aga jah, TIIKTAUD, TIIKTAUD, see oli üks hunnitu asi, sest sellel oli küljes JUHE. Vedru selline, ja vedrul oli siuke ots, mis pidi nagu kuhugi külge käima, ja siis sai kogu aeg seda igale poole külge sehkendada ja vaadata, et kas TÖÖTAB, ja muidugi töötas niimoodi, kus ta pääses. Ja triikis nii et! Kusjuures jube huvitav, et laps triikida tahtis ja oskas. Sest räpakottide kodus ei triigita peaaegu midagi ju.

Aga järgmine päev oli TIIKTAUD kadunud. Ainult juhe oli alles. Kahes jupis. Neid siis näperdati nõutult ja küsiti, kus taud on. Pidin tunnistama, et keegi oli riistapuu ilmselt endale võtnud ja juhtme ära tõmmanud.

Nujaa, aga osta.ee-s, mis on pereema kodupood, kuna pereema on kodus VANGIS (sellest teinekord pikemalt. Või siis mitte!), mingit trööpamiseks mõeldud odavat lastetriikrauda polnud. Olid peened soojaks minevad ja vett pritsivad seadmed, mis poolteiseaastase jaoks on ikka nõks liiga fäänsid. Mänguasjapoes, kuhu pereisa pääses, oli taude küll, aga jällegi ilma juhtmeta. Küll aga oli toruga tommišš, mis pereema dobroo peale koju tariti.

No õnneks oli see tommišš koos oma toru ja vaikse mürinaga ikka nii paeluv, et kutt hakkas kohe tolmutama. Mina kui igasugu taustamüraga harjunu või lihtsalt tuim tükk ei teinud sellest undamisest väljagi, aga ühel vaesel õel viskas küll väga kähku üle. Kui õeke vahepeal mürina välja lülitas, et rahu saada, nõudis mehike: “Muusikat! Muusika tööle!” Jah, see mürin oli muusika ta kõrvadele…

Tuline kahju, et see masin tegelikult tolmu ei ime. Sest sünnipäevalaps-muristajakott müristas sellega mitu tundi järjest keskendunult. Ei ole nähtud, et ta mingi tegevuse juures niimoodi püsiks. (Kamari järves oleks küll eelmisel nädalal veel tunde vee ja liivaga solberdanud, no Veevalaja mis Veevalaja.) Õnneks tuli ka uni selle vinge koristamise peale magus.

Lisaks moondus sõna “tommišš” kibeda tegutsemise käigus “tommemmeks”. Aga hiljem tundus, et nüüd on kaks riista: tommišš on see suur, mis esikukapis elab, ja tommemme see väiksem.

Kähku muidugi tuleb raevuka tiigriemana lisada, et pudikeel meil ei domineeri ning pikim lause on olnud “Tädi Riti tuli siia”. Põhiline hitt on muidugi seista mõne laua või kapi ääres ja nõuda nagu baltisaksa parun: “Mida annap?” Nüüdseks on suured õed õpetanud väikse venna ütlema “Mida annap, seda võtap.”

 

 

 

5 kommentaari

Filed under Uncategorized

Magamistoas aknalauale pissitud? Check.

Vannitoas hambapesukruus purustatud? Check.

Elutoas riiuli alla pissitud ja issi DVD-mappe üleujutusega ohustatud. Check.

Nüüd jäi veel köögis veepudel ümber kallata, ja siis võiski hommiku kordaläinuks lugeda.

 

 

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

Marika, especially for you erakorraline postitus: meil siin liivakastiserval võib kohata Vivienne Westwoodi teisikut oma lapselapsega. Just oli wäljamaal uudis, et Vivienne’i lapselaps sõlmis modellilepingu. Vene Vivienne peab veel kümmekond aastat ootama, ja pole vist ootusest kah tolku, aga ta enda kaupleksin küll modelliks, kui ma selle töö peal oleksin ja mõnd vinget vanurit vajaksin.

2 kommentaari

Filed under Uncategorized

Nagu küülik oleks puurist välja lastud! Issikese lauamängukarbi nurga kallal lasin poisil veel veidi nakitseda – puhtast kodusistujakadedusest inimese vastu, kellel on koduväline elu. Aga videomängija juhtme, mille tüüp kuskilt oli välja kiskunud, selle sikutasin küll hammaste vahelt ära. Hambaid on nüüd neli.
P. S. Minut hiljem. Riiulilt on alla kobistatud DVD “Alvin ja koopaoravad 3”. Kuhu, pagan, kõik need asjad nüüd toppida, mis talle põrandatasandilt näppu jäävad…

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

Viis kuud ja kuus päeva, ligi kümme kilo ning kaks tänast saavutust. Esiteks näriti suur auk raamatukoguraamatusse, mille lolli peaga olin voodisse vedelema jätnud. Kusjuures ise veel mõtlesin voodist minema hiilides, et see on magaval mehikesel käeulatuses, peaks ära võtma vist. Aga mõtlesin veel, et nii paks raamat ja kõvade kaantega ja seljaga tema poole ja mis ta ikka teeb. No tegi vägevalt. Oli vist veerand tundi vaikselt selle kallal nätsutanud, enne kui häält tegi.

Ja teiseks hakati voodis ametlikult roomama. Nii palju oidu veel ei ole (õnneks), et kätega edasi liikuda, sestap käib asi nii, et pea on vastu tekki, kintsud (ehk meie kõnepruugis pehmed väärtused) siblivad töötada ning ninaga küntakse edasi.

Esmakordselt tekitab lapse roomamahakkamine minus õudu. Esimesega valitses meil siin minimalism, nagu vanadelt fotodelt näha. No mitte päris nagu Marina Abramovici MoMa näituse kuraatori Klaus Biesenbachi kodus , aga raha oli vähe ja mööblit oli vähe ja asju oli vähe. Nüüd on raha ikka vähe, aga asju on palju, milline huvitav paradoks. Näeksime rikkamad välja, kui meil oleks vähem asju. Jääb mulje, et vahepealsed aastad me polegi muud teinud kui asju kokku ostnud. Pole siis ime, et aeg-ajalt jään murelikult vaatama TLC kanali realityt kolakogujatest. Nüüd tuleb hakata alumisi riiuleid revideerima ja tihendama. Saaks ometi midagi ära visatud ka…

Suured õed olid viis päeva laagris. Sõitsime neid eile ära tooma ja Džeed kukkus suuremat suurt õde nähes rämedalt röökima, nagu oleks, maitea, Savisaar talle pea turvahälli pistnud. Väiksem suur õde, seda koheldi samamoodi. Ära oli unustanud.

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

Isegi Facebook teab, et ma djadja olen. Miks

Isegi Facebook teab, et ma djadja olen. Miks muidu laekus mulle näo karvakasvu pärssiva kreemi reklaam. Ja Põltsamaa kaltsuka juures vaatas üks vanaproua mind mitu korda ja väga võõriti. 

4 kommentaari

juuni 30, 2013 · 11:07 p.l.

Just siis, kui olen viimaks suvatsenud suvekleidi selga panna, mõõdab üks väike vene plika mind pilguga ja nendib emale: “Djadja.”

7 kommentaari

Filed under Uncategorized