Üheks päevaks maale minek on üks ahastuse allikas. Murel on minu teadmata ära õitsenud, naat ja võilill kogu krundi vallutanud. Küll saaks odavalt söönuks, kui naadi- ja võililleusku oleks. (Naadipesto retsepti kirjutasin igaks juhuks üles. Ja võilillemett õpetati ka kusagil tegema…)
Kui saabus aeg niidukile hääled sisse panna, algas keldris Neptunuse pidu – mingi järjekordne leke. Isand hakkas vetevalda taltsutama, mina andsin tite suurte õdede väntsutada, et veidigi muru künda. Higi sorises mööda kõhtu alla. (Fiskultuura mõttes väga hea.) Kui isand vetevallast vabanes ja adrakured pihku haaras, hakkas varsti sadama. Tuligi suund kodu poole võtta.
Vähemalt ei röökinud poiss kolmveerand tundi järjest nagu maale sõites. Aga kodus oli vaja veel pärmitainas hakkama panna – laps oli lubanud koolis inimeseõpetuse tunnis kaneelilõõtsa pakkuda… Tainas, tõbras, jäi sõtkumisel rämedalt sõrmede külge, samal ajal kippus pilt suure une tõttu eest kaduma.
Ööseks olin nii sooda, et üritasin titte kõrva kaudu imetada. Sooda!

9 kommentaari

Filed under Uncategorized

9 responses to “

  1. ma tean mis sa tunned. Üks päev maal siis, mitte kõrvast imetamine. Pea vastu.
    Ma olen teinud ka võilille veini, see oli tõeliselt eksklusiivne kraam. Aga tänavu kui mahevõilillede ligi lastakse, teen sellist toitu.
    http://siitnurgastjasealtnurgast.blogspot.com/2009/05/praetud-voililleoied.html

  2. oo, see tundub küll glamuurne!

  3. Marmelaad

    mina jõudsin reedel peenrad teha, sh. mulla tükke pihkude vahel pudistada ja kui sõrmed olid pudistamisest šokis siis ka rehaga mullakamakaid taguda (mille peale ka peopesad minestasid).
    seejärel otsustasime ka kartuli maha külvata (lubas ju vihma järnevateks päevadeks ja kuudeks) ning järgnes minu igakevadine hobuseroll (adra ees) /ma taga käia ei oska, sest ei suuda vagu pidada/ .
    põhimõtteliselt on kevadtööde lööklause meil laenatud A.A-lt :”parem õudne lõpp, kui lõputu õudus” – ehk siis teeme need kuradi tööd ruttu ära /mida me tegelikult armastame, aga korraga on liiga palju/ ja siis ägame õnnelikult paar järgnevat päeva.

    võilille ei praadinud, tegin rabarberist mannakreemi – mis oli ka väga glamuurne peale hobuse mängimist :)

    aga muidu on maal ju tore?

  4. ah, siis on imetore, kui töötamine ja tšillimine on tasakaalus… hommikusi sulneid hetki terrassil kohvitassi ja värske sisustusajakirjaga, neid nüüd mõnda aega muidugi ei tule noorsandi tõttu. aga jah, nüüd oleks mul ju võimalus kas või terve suvi maal veeta. ega tervet ei tahagi, aga ühest nädalast võiks küll alustada.

  5. ps mõtlesime ka, et peaks järgmine aasta kardula maha panema. põllusiilu tegemine vähendaks niitmisvaeva.

  6. Spargel

    Põllusiilu tegemine kartulile on talvevarude mõttes ikka väga hea mõte. Kuid…ole ettevaatlik selle tekkida võiva umbrohupõlluga, mille keskelt sa neid mugulaid pead ükshaaval taga ajama. Jaaa, vot see on alles töö ja rõõm. See leitud mugul! Näe, ongi KARTUL!
    Niitmine vs augustis rinnuni ulatuva mitte-kartulitaimerohu kakkumine. Vajab kaalumist.

    (kõik ülalkirjutatu on omal nahal läbi elatud, pigem mängiks hobust!)

    Spargel

  7. Liisapereema

    God, ma naersin, vabandan. Noorsandi kõrvale ehk mõjub hästi, nohu korral kästi ju ninna panna!

  8. Sel aastal olen tõsiselt mõelnud sellele lausele, et miks süüa välismaa umbrohtusid (nt. rukola), kui võiks süüa enda oma. Olen juba korduvalt naadist salatit teinud. Võilille panen omleti sisse ja nõgest võib kasutada spinati asemel. Leidsin just nõgese pannkoogi retsepti. Eriti punk oleks kõik sünnipäeva toidud umbrohust teha. Kasu saaksid kõik. See on ju kohutavalt tervislik.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s