Puhtad juuksed. Ripsmetušš ja huulepulk. Ah, mis me räägime, isegi sinised kõrvarõngad ja mälestusväärsed roosad sukkpüksid! Laupäeval sain üle kuu aja esmakordselt inimeste sekka (sorry, kodused, jah, tegelikult olete ju teie ka inimesed, aga … ), ja oli see vast kaif. Esimene veerand tundi tundsin end küll nagu kuu pealt kukkunu, no pole ka ime, kui päevast päeva aint diff ees ja diff taga, mähkmehunnik keskel. Aga kohe kurgust alla valatud roosa mullivein läks täiega kümnesse ning kõik hõrgutised muidugi ka. Ise vaatasin kogu aeg närviliselt kella, et ega jalutusmeeskond juba ei helista. (Sest lutti meil ei tunnistata, lutipudelit pole veel proovinud ning jalutamast tulles nõutakse kohemaid süüa.)  Kuid lõpuks olin veel niivõrd vooruslik, et jõudsin koju enne titevankriekipaaži. Ja sain Džeedilt preemiaks esimese mulle määratud naeratuse, nüüh!

Pohmell algas küll enam-vähem samal ajal, kui koju jõudsin. Aga öösel olin sellest võrratust sünnipäevapeost veel nii elevil, et ei jäänud magamagi.

Järgmise avantüürina plaanis: Anu Raua näitus. Ja siis Marimekko näitus.

Advertisements

2 kommentaari

märts 13, 2013 · 8:13 p.l.

2 responses to “

  1. p-karu

    Kuna ma olen ilmselt jõudnud ikka, kus kõrv Jedwardi tekitatud sagedusi lihtsalt enam ei kuule, siis mul seostub Džeedu üsna järjekindlalt “Tähesõdadega”: “Young Jedi, he smiles, happy he is!”

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s