Hangeldaja käest soetatud kruiisipiletiga (seitse eurot võttis pealt!) Helsingis käimine tasus sajaprotsendiliselt ära juba ainuüksi ühe asja pärast.

See asi piilus mind Iso-Roobertinkatu vanakraamipoe tagumises saalis laualinade ja kardinate kastist ühe silmaga ja vilgutas triibulist kintsukest. Ja mulle tuli pisar silma ja ma sikutasin ta välja.

Kui ma olin pisike, kinkisid soome peretuttavad mulle pannkookja Sipsiku-laadse nuku, kellel oli sinise-valgetriibuline keha, suur pea tikitud silmnäoga, oranžid patsid ja pihikkleit. Kertu oli mul kaasas nagu kehaliige. Ja ometi viskas mu puhtusearmastajast ema (ma ei ole ses mõttes üldse emasse) ta ära, kui ma suureks sain. Ma muuseas pole talle seda siiamaani andestanud, ja ta teab seda ka ja kahetseb.

Kunagi sattusin ühes Soome blogis Kertu peale, aga ei saanud vastust, kust see soetatud oli. Ja ega neid enam ei tehta ka.

Aga nüüd ma saan vist andestada. Sest jah, kintsuke, mis kaltsukorvist paistis, oli punase-valgetriibuline ning nukk ise oli suurem, vähemate juustega ja sellesama kintsu külge oli kinnitatatud silt nimega KALLE. Aga XXI sajandil pole ju probleem Kallest Kertut teha. Vaja on vaid juuksepikendusi ja pihikseelikut. Nii et poetanud pisara, võtsin Kalle kõvasti kaissu, maksin tema eest euro ja panin ta hellalt oma uude Marimekko kandekotti, mille olin paar tundi varem Katajanokka tänavatäikalt ostnud.

Sest ma läksin sinna Helsingisse ju puhtalt ülelinnalise täika pärast. Siivouspäivä! Oli tore küll, ja saaki oli kah (rubriigist “Head Soome asjad” lisaks Marimekko kotile ka Iittala punase Taika-sarja espressotass ehk mu serviisitassid said POJUKESE; plaat “Vesa-Matti Loiri laulab Eino Leino luuletusi”; kilo vanu Gloriaid; tibatillukesed toolikujulised hõbekõrvarõngad, ja muidugi ei saanud ma jätta juurde ostmata üksikut KRAANIKUJULIST kõrvarõngast), ja ma armusin Hesasse täiega ja lootusetult ära, sest ma polnud seal varem vist kunagi saanud üksinda ringi konnata.

Päikseprillid, mis meenutasid mulle elu esimest välisreisi (1989, Lääne-Berliin), sain ühe siseõue pealt kolakastist lausa TA-SU-TA.

Krt, elu on ilus.

Ja ma ei saa mainimata jätta, et jumala pärast, lugege Daniel Vaariku raamatut!