Hangeldaja käest soetatud kruiisipiletiga (seitse eurot võttis pealt!) Helsingis käimine tasus sajaprotsendiliselt ära juba ainuüksi ühe asja pärast.

See asi piilus mind Iso-Roobertinkatu vanakraamipoe tagumises saalis laualinade ja kardinate kastist ühe silmaga ja vilgutas triibulist kintsukest. Ja mulle tuli pisar silma ja ma sikutasin ta välja.

Kui ma olin pisike, kinkisid soome peretuttavad mulle pannkookja Sipsiku-laadse nuku, kellel oli sinise-valgetriibuline keha, suur pea tikitud silmnäoga, oranžid patsid ja pihikkleit. Kertu oli mul kaasas nagu kehaliige. Ja ometi viskas mu puhtusearmastajast ema (ma ei ole ses mõttes üldse emasse) ta ära, kui ma suureks sain. Ma muuseas pole talle seda siiamaani andestanud, ja ta teab seda ka ja kahetseb.

Kunagi sattusin ühes Soome blogis Kertu peale, aga ei saanud vastust, kust see soetatud oli. Ja ega neid enam ei tehta ka.

Aga nüüd ma saan vist andestada. Sest jah, kintsuke, mis kaltsukorvist paistis, oli punase-valgetriibuline ning nukk ise oli suurem, vähemate juustega ja sellesama kintsu külge oli kinnitatatud silt nimega KALLE. Aga XXI sajandil pole ju probleem Kallest Kertut teha. Vaja on vaid juuksepikendusi ja pihikseelikut. Nii et poetanud pisara, võtsin Kalle kõvasti kaissu, maksin tema eest euro ja panin ta hellalt oma uude Marimekko kandekotti, mille olin paar tundi varem Katajanokka tänavatäikalt ostnud.

Sest ma läksin sinna Helsingisse ju puhtalt ülelinnalise täika pärast. Siivouspäivä! Oli tore küll, ja saaki oli kah (rubriigist “Head Soome asjad” lisaks Marimekko kotile ka Iittala punase Taika-sarja espressotass ehk mu serviisitassid said POJUKESE; plaat “Vesa-Matti Loiri laulab Eino Leino luuletusi”; kilo vanu Gloriaid; tibatillukesed toolikujulised hõbekõrvarõngad, ja muidugi ei saanud ma jätta juurde ostmata üksikut KRAANIKUJULIST kõrvarõngast), ja ma armusin Hesasse täiega ja lootusetult ära, sest ma polnud seal varem vist kunagi saanud üksinda ringi konnata.

Päikseprillid, mis meenutasid mulle elu esimest välisreisi (1989, Lääne-Berliin), sain ühe siseõue pealt kolakastist lausa TA-SU-TA.

Krt, elu on ilus.

Ja ma ei saa mainimata jätta, et jumala pärast, lugege Daniel Vaariku raamatut!

7 kommentaari

mai 15, 2012 · 10:09 e.l.

7 responses to “

  1. Ohh lahe, ülelinnaline kirbuturg mõjus nii meelele kui keelele :D
    Kas annad Kallele teatud tabletikesi, või õmbeld teda natukene ringi või XXI sajandil on vist variante …
    Tore, et jälle kribid!!!!

  2. Kallel õnneks sootunnused puuduvad peale kintsu küljes oleva sildi. Nii et temast pole raske tüdrukut teha :) Ma nüüd veel mõtlen, kas pikendan kollaseid lõngast juukseid mõne rokkiva kontrastvärviga või üritan Sõle tänava lõngapoest (endine beebikauplus MAIMU, kui keegi mäletab :)) midagi harmoneeruvat leida.

  3. ma olen koguaeg arvanud, et inimesi sildistatakse liiga kergekäeliselt!
    Beebikauplust mäletan, aga et seesugune nimi oli, oehh :D
    Las rokib, hiljem lisanduvad tasakaalustavad, harmoneeruvad aastad

  4. pilte,pilte,pilte!!!!
    mind jätsite teispoole lahte, nurjatud :( , ma oleks ka tahtnud kastides sorida ja kintse sikutada:)

    • Kui see sind lohutab, siis käisime eraldi ja Marika vähemalt ametlikul tuustimispäeval tuustida ei saanud. Pilte tegin ainult kahest Katajanokka juugenduksest, tuvastamaks, kas ma kunagi paleosoikumis nende ees ei poseerinud. Vanad fotod tuleb veel välja otsida…

      • ei hakanud mul kergem midagi:)
        ma muide tean ka Kallet. aga näiteks talvel sain ma Pärnu komkast sootunnustega nuku. algul arvasin et ostsin ilmeka näoga tüdruku, siis hakkasin ta riideid pesema ja….voilaa poiss, mis poiss.kusjuures selline vanaaegne nukk.
        aga kus seda üritust üldse kuulutatakse (kirbuturg Helsingis)?
        aga no mis ma räägin, ma magan maha ka kohaliku laada:(

  5. Kas sa tead minu Kallet?? Kust sa tead?? Meil oli varem samasugune keiss nagu sul – vanaisa ostis lapsukesele Minski poest või mingist putkast tillukese nukutite, kirjud riided seljas. Ja paljaks koorimisel selgus, et poisslaps hoopis. Nimeks sai ta endale Transvestita.
    Ürituse peale sattusin vist Helsingin Sanomates, asja nimi oli Siivouspäivä või Kevätsiivous. Mõned loodavad, et sügisel tehakse uuesti, ilmselt siiski järgmisel kevadel ja veidi soojemal ajal. Seal oli ikka karm külm tuul laupäeval.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s