Triangli muljete peale graafikatriennaalist tsiteerin oma hetke esinumbrit Viivi Luike:
“Kui vähegi võimalik, siis hoian igasugustest kunstisündmustest ja -üritustest kõrvale, sest need tekitavad enamasti ängistust ja jätavad mulje, nagu oleks kõik kadunud, nagu poleks enam iialgi võimalik näha lapikest taevast ega isegi mitte porist maad ja kerjuseid. Mitte kui midagi. Kõik, mis elab ja milles oled osaline selle kaudu, et ise ka elad, jääb välja ukse taha.

Sees tuiavad kunstisõbrad ringi, tülpinud näod peas ja valetavad, nii et suu suitseb. Et see ja too on hea ja kas sa oled juba näinud. Kõik on seda juttu kuulnud ja ise teistele ka rääkinud. Kõik teavad, et kunst ja kultuur peavad olema, sest muidu oled metsaline. Ja lepitaksegi vaikselt kokku, et kõik, mis kunsti nime all tehakse, ongi kunst, kuna kõik on kunst. Või vanaks läinud kraami ülessoojendamine ja värske pähe kaelamäärimine.”

(“Hullumaja õu” raamatust “Kõne koolimaja haual“)

Advertisements

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

3 responses to “

  1. Tarmo

    Siia sobib ka lõpukatkend Tatjana Tolstaja väga raevukast esseest “Ruut” (jutt on Malevitši mustast ruudust). Vabas tõlkes:
    “Ma kuulun „kaasaegse kunsti“ „eksperdina“ ühte Venemaa fondi, mis tegutseb Ameerika raha toel. Meile tuuakse „kunstiprojekte“ ja me peame otsustama, kas anda nende teostamiseks raha või mitte. Koos minuga töötavad ekspertnõukogus tõelised „vana“, ruudueelse kunsti eksperdid, peene maitsega asjatundjad. /—/
    Me peame ära kulutama meile eraldatud raha, muidu fond suletakse. Aga ta toidab liialt paljusid meie vaesel maal. Me püüame vähemalt anda raha neile, kes on mõelnud välja midagi vähem vastikut ja mõttetut. Eelmisel aastal anti raha kunstnikule, kes paigutas jõe äärde tühjad pildiraamid; teisele, kes kirjutas suure tähe (sõna) „mina“ („Я“), mis heitis ilusat varju; loojate grupile, kes organiseerisid koerafekaalide kogumist Peterburi parkidest. Sel aastal naisele, kes kleebib postmarke munakividele ja saadab neid Venemaa linnadesse laiali; ja grupile, kes valas allveelaeva tekile vereloigu: külastajad peavad sellest üle astuma, kuulates kõrvaklappidest Abelardi ja Héloïse’i loo ettelugemist. Pärast järjekordse istungi lõppu astume me õue ja suitsetame vaikides, üksteisele otsa vaatamata. Pärast surume üksteisel kätt ja läheme kiirustades laiali.

  2. Selle peale sobib ülihästi anekdoot:

    Juba viiendat korda varastatakse muuseumist Malevitši „Must ruut”. Ja iga kord suudab öövaht Jakobi-onu selle paari-kolme nädalaga taastada.

  3. triangel

    Nojah, aga minu õetütrele, kelle jaoks on igasugused näitused ja muuseumid suurim karistus üldse, leidis, et graafikatriennaal oli väga lahe. Noored saavad asjast aru.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s