Ah, muidugi kruvisin end ennist liialt üles. Varraku poes öeldi lahkesti, et mingit probleemi pole. Ja sain kroonipealt täis oma arve. “Armastuse ajalugu”, siis veel – no appiappi – vaid 29 krooni maksev “Nii ma nüüd elan”, mis mulle juba ammu-ammu hirmsasti meeldis ja mille eestikeelset versiooni ma ei raatsinud ostmata jätta. Järjerkordne teenimatult märkamata jäänud raamat mu meelest. Eks üks põhjus on sama mis “Kentsakal juhtumil koeraga” – et oleks nagu noorele lugejale mõeldud, sest räägib noorest inimesest, aga tegelikult pole mingi noortekas.

Erlend Loe “Naiiv.Super” oli minu meelest kah selline raamat. Ja seda müüdi kah vahepeal võileivahinnaga.

Nojah. Ja et oma madalat laupa kergitada, võtsin kümne krooni eest Sandor Marai “Püha Gennaro vere“. Vaevalt et lähiajal loen, aga no kümme krooni…

Õhtu jobutasin arvutis maha rütmis “kaks rida tööd, mõni Peter Gabrieli YouTube’i klipp”. Kell 12 ei raatsinud ka veel magama minna, lugesin veidi. Ja muidugi olin hommikul unine ja tige nagu uss – seda enam, et olin lolli peaga endale kella kaheksaks hambaarsti aja kinni pannud. Mis tähendas seda, et lapse koolikõlbulikuks klobimisega läks kiireks ning ma sisistasin talle täiesti ebapedagoogiliselt “sa oled lollakas”, kui ta keeldus pärast minu lahkumist enda järel ust lukku keeramast. Her morning elegance missugune.

Hambaarstitooli vajudes olin juba siukses konditsioonis, et hingeldasin ja pisarad olid silmas. ÕNNEKS leidus ikka ka auk, sest ma käin seal iga paari kuu tagant nagu mingi kirevase hüpohondrik. Ja tavaliselt selgub ikka põhjus ka. Lapsed on samasugused, no nii halvad hambad on nad meilt pärinud.

Arst oli õnneks armas ja muhe nagu ikka, haiget ka ei saanud. Rahakott sai, arve oli üle 700 krooni. Aga noh, korras nüüd.

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

3 responses to “

  1. Oi kui vanaks Peter Gabriel on jäänud. Kuid hääl on ikka sama mõnus.

  2. ah, minu meelest on ta väga seks praegu! ja hääl järjest mõnusam…

  3. Hissand, kümne krooni eest antasse teil seal klassikuid! Ega see Püha Gennaro iseenesest Márai loomingu tippu ei kuulu, aga selline, hmm, kuidasöölda – aus lugemine. Isegi võib-olla Napoli reisu plaanerijatel oleks täitsa mõistlik seda raamatut sirvida, päris head kirjeldused kohalike olude ja inimeste kohta. Põhipoint aga ikka pagulus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s