Lauamängujutt Tarmo sulest

…ehk Kui kass on kodust ära, avaldavad hiired tema blogis kommertsteksti.
No kass ei ole tegelikult kodust ära, hoopis puhkab tagatoas seltskondlikust kangamaalimisest, veinijoomisest ja lõualõksutamisest, if you pardon my French.
Aga hiire sõnum, teile, kallid lugejad, on selline, et kahe päeva pärast hakkab Eestis tööle uus internetipood, mis müüb lauamänge – www.lauamangud.ee. Novembri lõpuni käib selles poes kümnest küsimusest koosnev mälumäng, kus esimesed kümme saavad auhinna ja kõik ülejäänud osalejad 10% soodustust ostudelt. Ja blogipostitus annab mängus kaks lisapunkti, mida, nagu selgub, on esikümnesse jäämiseks hädasti vaja. Nii, nüüd on see siis öeldud.
Aga jah, kui juba jutuks tuli, siis lauamängud tunduvad olevat selle sügise tõusev trend. Mitte niivõrd Monopol ja Reis ümber maailma (mis tõsistelt lauamängufännidelt enamasti sõimata saavad), vaid originaalsemad, põnevamad, keerulisemad (ja kallimad) mängud, mida meil müüakse üldjuhul ainult spetsiaalsetes poodides. Tuleb välja, et see maailm on väga suur ja kirju. Põhjatu teadmiste allikas on www.boardgamegeek.com, mis on sisuliselt lauamänguentsüklopeedia (ja palju muud pealekauba) ja eestikeelset vaimuvalgust laotab näiteks Võlundi Sepikoda.
Mõned viited põnevamatele eksemplaridele ka, omaenda maitse järgi: Arkham Horror, Tales Of The Arabian Nights, Runebound, Memoir’44, Race For The Galaxy, Agricola.

Muide, Triibik VIHKAB lauamänge.

Välja arvatud Alias.

Advertisements

17 kommentaari

Filed under Uncategorized

17 responses to “Lauamängujutt Tarmo sulest

  1. pilvini

    Nomaiteasiis… Kui näiteks see haigus, mis mul juba kuu aega vältab osutub kah kopsupõletikuks (kuigi arst midagi ei kuulnud), siis veedan järgmised kaks nädalat kindlasti! kodus. Võimalik, et Võlundi Sepikoda on koht, kust endale uued siseorganid tagasi võita (või siis pöördun peldikusse, kust saab pudeliga…) Siinkohal – pardon my french eksole – aga ma pole enam endine. Paranege! Kosuge! Triibikule suudlusi!

  2. triangel

    Ma ei oska öelda, kas ma just lauamänge vihkan, pigem jätavad nad mind ükskõikseks. Ma lihtsalt leian, et üksinda neid mängida ei saa ja kui meid juba mitu on, siis on alati midagi paremat teha, kui täringut veeretada.

  3. Ove

    Laotab vaimuvalgust… Väga uhke :)

    Aga ütleks kohe, et paljusid mänge saab ka (ja mõnikord vaid) üksi mängida. Ja ega minulegi meeldi väga täringut veeretada – tihtipeale on palju paremad täringuteta mängud ;)

    Aga soovin igastahes head mängimist.

  4. “Vihkab” oli vist nats karmilt öeldud jah, aga ega ma neis midagi leia ja lastega keeldun mängimast, rongaema nagu ma olen. Sest milleks siis isand on, eks ole.
    Aga Pilvini-mutt – ma kirjutasin sulle ammu juba, vada oma msni kirjakasti! Ja tervist teitele. Meil nüüd alustas vanem preili ligi 39-kraadise palavikuga…

  5. Kiisik

    Mina tegin endale väiksemast peast ise terve Monopoli, sest osta seda ei saanud, aga mängutuhin suur. Kui valmis sai, siis mängisin seda peamiselt üksi. Kõike saab, kui piisavalt tahta.

  6. Oo, don’t get me started, Kiisik! (no hilja juba muidugi :)) Ma tegin endale lapsena mitu monopoli. Kõik tegid. Aga need erinesid originaalist ikka tugevalt. Peale selle tegin ma oma versioonile reegleid juurde, näiteks terve pangandussüsteemi. Põhiliselt selleks, et saada jagu Monopoli peamisest puudusest – sellest, et kui üks saab rikkaks ja teine vaeseks, siis enamasti nii jääbki kuni mängu lõpuni. Ja umbes kaheksandas klassis joonistasin uue versiooni, kus ei ostetud mitte firmasid (nagu nõukaaegses põrandaaluses Monopolis kombeks oli), vaid mänedžeeriti bände :)
    Üksi mängimine oli üksiku lapse jaoks tavaline asi – ma mängisin isegi malet ja kabet iseenda vastu :) väga tore oli.

  7. Ainuke asi, mida ma üksi olles olen mänginud, on jenga. Muidu on ju alati palju muud huvitavat teha, kui on võimalus üksinda olla.

  8. Aga jah, isetehtud Monopol oli meie peres ka olemas, väga uhke. Ainult ma ei viitsinud seda kunagi lõpuni mängida, liiga kaua kestis.

    Ja mul on lauamänguga üks kole kogemus ka. Mängisin meestega Riski ja üks mängijatest pidi mulle kallale tulema, kui ma sõjareeglitest lähtuvalt tegin väikese vangerduse, mis kaasmängijale reetmisena tundus. Kus siis veel lubadusi rikkuda, kui mitte sõjas?

  9. kroonijuveel

    Mul oli ka isetehtud Monopol… Ise joonistasin ja vennaga mängisime.

  10. Tarmo

    Nagu ma mänguteemat uurides teada olen saanud, on olemas terve hulk mänge, kus reetmine või reetmise võimalikkus on mängusüsteemi osa, mis teebki asja põnevaks. Shadows Of Camelot, Saboteur, Game Of Thrones näiteks on sellised, kui ma ei eksi. Kaotada peab nagunii oskama, ükskõik mis mänguga on tegu.

  11. Ove

    Shadows of Camelot ja Sabotöör erinevad Troonide mängust selle poolest, et esimestes on siiski kaks poolt, kes ei olegi mõeldud üksteisega koostööd tegema. Troonide mängus on kõik kõigi vastu, mistõttu liitude tegemine ja oma liitlaste reetmine (mida siin võib tõesti sedasi nimetada) on väga mängu- ning teemakohane.
    Teistest reetmise võimalusega mängudest tooks Diplomacy, Twilight Imperium ning tegelikult kõik mängud, kus üksteise aitamine võimalik on. Samuti sõjamängud, kus on rohkem kui kaks poolt (ehk siis mitte Tide of Iron, Memoir’44) ning fikseerimata liit (nagu kahjuks on Axis & Allies: Anniversary ed.)

  12. Mina mängisin lapsena üksi bismarki (kaardimäng) kolmel käel.
    Sabotöör on äge, aga vat seda küll üksi ei saa mängida. Vähemalt siis ei võida kumbki kunagi.

  13. Kiisik

    Bismarcki üksinda mängisin ma veel sel suvel (neljal käel). Gentelman’i üritasin ka, aga see juba oli mõttetu.

  14. betty

    Väga kirglikud reaktsioonid siin… Triibik, ma mäletan, et teatud koosviibimisel Eesti-mängu mängides olid küll üsna entusiastlik…. Aga võib-olla ma mäletan ka valesti, sest igasuguste mälumängude puhul on alkohol positiivseks abijõuks.

  15. Jajah, Alias ja Eesti-mäng, need mulle meeldivad.

  16. Üks asi on mängida üksinda mänge, mis pole üksinda mängimiseks mõeldud, teine asi aga selliseid, mil kohe ametlikud (või poolametlikud) soolomängu reeglid kaasas. Näiteks Agricola, Tales of the Arabian Nights ja The Republic of Rome on üksinda kõvasti raskemad ning täiesti teistsugused kui mitmekesi mängides.

  17. AV

    Unustamatu on elamus Eesti-mälumängu Soome analoogi mängimine välismaalaste võistkonnas võõrustajate soomlaste vastu. Tulemus oli muidugi täielik häving ja soomlasi oli tunduvalt rohkem ka, aga õhkkond oli sõbralik ja meid meie teadmatusehädas moraalselt toetav. Iseasi, et need Soome 1964. a suusahüppemeistrid jms. ei jäänud pärast meelde kauemaks kui umbes minutiks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s