Kas maalritel on mingi tööeetika koodeks, mis KEELAB neil oma tööd korralikult ära teha? End Põltsamaa avalikul teadetetahvlil reklaaminud isa-poja käitumine on olnud nutma ajavalt prediktaabel. Natuke mullu suvel tegid, siis kadusid ära, terve sügis kõnedele ei vastanud. Kui nüüd kevadel viimaks ühendust saime, oli isand väga liigutatud ja rõõmus, sest Põltsamaal olla tööga ikka väga kehvasti. Lubas krõbinal pihta hakata ja paari nädalaga töö ära teha. Suure hurraaga hakkas jälle pihta – ja siis kadus. Jäi meile emadepäeval kohalikus Selveris vahele, siis rääkis, et sõbral olla korter maha põlenud ja tema nüüd aitab seal.

Kulus mitu nädalat, ei mingit kõppu endiselt. Nüüd siis Tarmo helistas ja andis mõista, et shit or get off the pot ehk kui nüüd tegudele ei asuta, siis otsime mõne teise. Nüüd vannuti jumalakeeli, et kohemaid läheb vägev hoogtöö lahti.

Lubadusjärgsel ööl nägin unes määratuid seinamaalinguid, mis Põltsamaa-kodu ülemisele korrusele tehtud olid. All oli katsetatud mingit lapitehnikat, selle palusin lahkelt üle võõbata. Aga ülemine korrus lõi mind absoluutselt pahviks. (Rääkimata sellest, et ootamatult oli sinna tekkinud mingi vägev kaldkoridor nagu kunstizaalis, kunstizaalis.) Sest maalermeister oli teinud sinna vägevad ja jõulised seinamaalingud, mida kroonis hiiglaslik reljeefne tulp. Ja tulbi kõrval turritas seinast radikaalselt välja maalrirull.

Vaat selline installatsioon.

Saab siis imet näha. Kahtlustan, et jälle pole lillegi liigutatud.

Tallinna-korterit saime sugulaste kaudu remontima 70ndates aastates naismaalri, kes oli nii hoolas ja käbe, et me, toona autotud ka, ei jõudnud talle piisavalt kähku materjali ette anda. Ühel pimedal talvehommikul oli tal meil lausa kell kaheksa ukse taga ja nõudis materjali.

Ka Põltsamaal saime muidugi ühendust vägeva füsiognoomiaga ja pealtnäha võimeka naisvõõbaga, aga tema pullis meeste stunti ega võtnud kah enam toru, kui asjaks pidi minema.

Advertisements

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

3 responses to “

  1. AV

    Meenub lapsepõlvest juhtum suvekodu aleviku ainsa telekaparandajaga, kellele käis töö üle jõu ja et ta seda tunnistada ei julgenud, siis ei andnud ta end lihtsalt näole. Kuu pärast nägime teda juhuslikult Eesti teises otsas ja isa kohe küsima, et millal telekas korda saab. Mäletan onkli ehmatust, hirmunud nägu ja küsimust, et kas me ajasime teda nii kaugele taga.

  2. ja siis öeldakse, et meil on tööpuudus. Sellisel puhul nagu ei imesta ka.

  3. Selle peale tuleb meelde kunagi nähtud koomiks, kus kurat ütleb p6rguväraval värskelt saabunule: “Meil on praegu k6ik täis. Minge koju tagasi, me saadame teile remondimehed!”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s