Parem käsi on laupäevasest mitšurinliku espriiga toime pandud põõsakärpimisest ikka veel valus.  Nüüd peaks takkajärele lugema, kuidas TEGELIKULT neid musta ja punast sõstart ja tikrit lõikama peaks. Aga ma usun, et midagi kurja ma ei teinud, sest nüüd, kus lehti polnud, oli rämedalt näha, kui puntras need asjandused seal olid.

Ma absoluutselt ei mäleta, et ma eelmisel kevadel neid astilbede ja kukeharjade vanu rootse oleksin ära lõiganud. Kuhu need kadusid, väga huvitav… Vanaperemees ja -naine käisid Tallinna vurlede räpsu vahepeal ära koristamas? Et mitte külarahva naerualuseks saada?

Tont teab. No igatahes tohutult mõnus rügamine oli, ei tulnud pähe süüagi. Tõele au andes, eks me need hiiglaslikud praemuna-singivõileivad toppisime juba kusagil Türi kandis hinge alla. Aga kui õhtul, kui töö lõpusirgel ja kõhud korisesid, hakkas naabrite krundilt selle kevade esimest grillimise lõhna tulema … Sulnis piin. Järgmine kord tuleb ise ka grillida.

Nägime lisaks arvukatele tavakurgedele tee ääres jalutamas ka üht sookurge. Mirr väitis, et tema oli üht juba mullu näinud, kui mina autos magasin.

Eile jätsin lapsed tunnikeseks üksi koju. Kui tagasi tulin, käsutas Mirr väiksemat:  “Ära veel ütle, ma tulen näitan emmele ise.”

Tuldi purgiga:  “Näe, emme,  me püüdsime kärbse! Me panime talle nimeks Leivo!”

Mul hakkas vaesest Leivost kahju, sest ehkki talle oli söögipooliseks pandud veidi suhkrut ja saia, oli purgile plekk-kaas peale teibitud, nii et Leivokese loul oleks peagi louldud olnud. Nad olid küll teinud talle lisaks augukestega paberkaane ja tillukesest auke täis täkitud kommikarbist reisikohvri. Või pigem reisielamu. Kuid veensin noori naturaliste siiski Leivot rõdult lendu laskma, et ta saaks oma laste ja naisukese juurde naasta. Ei pidanud pikalt veenma õnneks. Leivo läks ja laulis!

Vt ka kolme aasta tagust sissekannet “Heeelp! Mirjam tahab kärbest kodustada!”

Advertisements

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

One response to “

  1. “Kel on laulud laulda, kel on laulud laulda? Ise teab…”
    Mina kohtusin esimest korda elus sellise vainlase, nagu on vesirott, elu ja töö tagajärgedega.
    Ma olen sellest siiamaani ainult kuulnud, kui palju kurja see elukas võib teha.
    Voorel polnud peenrasse alles jäänud MITTE ÜHTEGI tulbisibulat ega laugusibulat. Selle koha peal, kus kaks aastat oli 5 sorti tulpe, haigutab tühjus. Ühed tulbid olid veel triibulised ja ma veel mõtsin, et nende sibulaid peaks sulle kinkima.
    Neeme arvas, et roti panipaigas võiks sibulad veel alles olla, aga kas ma kaevan siis terve krundi üles, et seda leida?
    A muidu on praegu ikka maal väga ilus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s