Tänamatu töö see päkapiku mängimine.

Stockmanni kataloogis olid imenunnud jõuluehted. Arutasime Mirriga, et seda rohelist ja roosat klaaskommi moodi oleks ikka vaja vist küll. Plaanisime ostma minna. Ja kuldsetest toolikestest oli kah näha, et neid oleks vist kah puu külge vaja. Aga Mirr rääkis ikka ainult kommikestest ja neid siis pidime millalgi ostma minema.

Issi, hea inime nagu ta on, soetas Stockist aegsasti kaks toolikest, et päkapikud need sussi sisse tuua saaksid. Aga eile tegime (järjekordse) strateegilise prohmaka ja läksime lastega Stocki. Neid klaaskommi moodi kulinaid ostma.  Tarmo veel enne mõtles, et kuidas neid toolikestest eemal hoida. Klaaskommi moodi kulinaid paraku enam ei olnud.  Jäi jutt, et kumbki valib endale kaks jõuluehet. Miina siis mingi roosa udusulise ja rohelise, Mirr kuldsed balletikingakesed ja rohelise linnu. (Värvivalikust pole mõtet enam üldse rääkida. Mu kunagine üleni mahekuldsete ehetega jõulupuu on ammu minevikuks saanud, oh heldus, mul olid ju isegi paar strateegilist MUSTA MUNA kuldse nöörikesega. Kussa-kussa, nüüd on roosa ja herneroheline ja. Valisin siis mingigi tasakaalu säilitamiseks suure kuldse liblika. Keegi ütles kunagi targasti, et laste soetamine on oivaline ettekääne jõulukitšiks.)

Ja kui kõik juba makstud ja kogu vahmiil lahkumas, läks vanema preili poolt lahti ilgemast ilgem hüstra, et vaja oleks ikka seda tooli. Et roheline lind on põhimõtteliselt nõme, mõttetu ja igav ja tema tahab tooli. Vahetatagu ümber. Aga no meil oli ju kaks tooli kapis juba ooterežiimil! Ulgumine läks üha hullemaks, meie kitkusime endal juukseid peast ja kirusime (taas kord) maapõhja oma naiivsust lastega poodi tulla. Sest see lõpeb ALATI mingisuguse hüstraga. Leiutasin küll mingi pääsetee, et mina ju polegi jõuluvanale kirjutanud ja ma siis palun üht tooli ja järsku ikka tuuakse. Aga see mu last ei veennud ja hüstra jätkus mööda Liivalaia tänavat Kristiine keskuseni välja ja vist jupi ülejäänud koduteed kah. Lohutamatult.

Kodus oli natuke vaikust, kui jõulupeolt saadud kommidega kommivahetust mängiti. Ja siis läks jälle lahti.

No muidugi ei jäänud meil muud üle kui öösel need kirevase toolid sussi sisse sokutada. Ja oh seda rõõmu-rõõmukest hommikul.

Aga lõpuks tuleb ikkagi resümeerida, et kogu au ja tänu läheb ju päkkaritele, mitte ettenägelikele, oma lapse soove silmist lugevatele lapsevanematele. Meie aktsiad langesid jälle kolinal. Nagu Tarmo nentis: “Jah, päkapikk on ikkagi inimene. Erinevalt emmest-issist.”

Advertisements

7 kommentaari

Filed under Uncategorized

7 responses to “

  1. Anu

    no igavene jama :) kuna me kutt teatas, et päkapikke pole olemas ja need on emme-issi, kes sussi sisse kommi panevad ja kuna tibil oli kõhuga probleeme, jäi meil kogu see kommindus tahaplaanile. kuni eile õhtul siis kutt lahinal nutma hakkas, et “… ja päkapikud meil ka ei käi!” . no nüüd igatahes käivad nigu kellavärk.

  2. kodutriibik

    no teil pool muret murtud. ma juba muretsen kangesti ette, mis siis saab, kui Mirrile keegi hakkab ussi ajama, et päkatseid pole. nende klassis valitseb kummalisel kombel ühtne päkapiku-usk. mis on nii kena ju.

  3. novot õpetlik lugu. mina ka mõnikord sellistel hetkedel mõtlen, et mis laps sellest nüüd õppis? kas seda, et kui ikka palju kisada ja paanikat teha, siis saab alati. jube raske see vanemaks olemine.

  4. Kiisik

    Mulle räägiti küll kunagi, et tuleb olla viks ja hea, sest muidu päkapikk midagi ei too.

    Nüüd käin ise habemega stalkerit oma korterinaabri sussi. Nii mõni kord kuus. Ja tema käib mul. Aga sellest meie peres ei räägita :)

  5. No küll teil on ikka lahked päkapikud tõesti. See paneb mind mõtlema, et meie omad on äkki veitsa liiga karmid. Kui poiss kolmene oli ja hommikul tühja sussi pärast südantlõhestavalt nuttis, siis ema sulgus teise tuppa ja nuttis vähemalt sama südantlõhestavalt ja kirus alatut päkapikku, aga mis tehtud see tehtud.
    Aga kõige kummalisem on see, et tegelikult see mõjub, meie peres küll. Päkapikuga manipuleerimine on meile enamasti vähemalt kuuks kodurahu toonud (noh kui need paar südantlõhestavat korda välja arvata). Samas mulle ei meeldi see, kuidas ma oma laste heausklikkust enda tarbeks ära kasutan.

  6. AV

    Hüstra – Kreutzwaldi meditsiiniterminoloogias “ematõbi” :)

  7. ega vahet pole, kas lapsed päkapikke usuvad või teavad, et emme-issi tegelikult hiilivad. nännita jäämine on igal juhul jama. sussi sisemus on tähtis ka siis, kui täpselt teada, mis poest see ostetud. sest nii on põnevam ju…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s