Täna hommikul lasteaias kiitis üks noor daam teise noore daami kaelakeed ning ka kaunist plaastrit, mis teise noore daami tiaarat täiendas. Nimelt oli üks noormees, ei mäletagi, kas Matu või Pätu või kes nad meil seal ongi, teist noort daami nii kõvasti lükanud, et noorel daamil otsmik katki ja mokk lõhki. Niiisiis, plaasterdatud ning selle võrra ka kõvasti rohkem ehitud daam sai esimeselt kiita. “Kaunis kaelakee,” nentis esimene.

Siis pöördus minu poole, kes ma Miid parajasti riidest lahti aitasin.

“”Sitasti” ei tohi öelda,” sosistas noor daam konspiratiivsel kahinal.

Punnitasin ÄÄRMISELT taunival pilgul silmi ja andsin mõista, et seda sõna ei ole tõesti ilus kasutada. Andsin isegi mõista, et ma pole elu sees nii inetut sõna pruukinud.

Vist jäi uskuma ka, mul on Stanislavskis must vöö.

1 kommentaar

Filed under Uncategorized

One response to “

  1. Anu

    khm, eile lasteaias lõin käe vastu aknalauda ja muidugi kõlas seepeale üks mahlane “kurat!” :) silmates peale enda lapse veel tema kõrval riietuvat pisitüdrukut ja tema vanemaid, lisasin vaguralt “vabandust!” ning seletasin oma lapsele, KUI kõvasti emme haiget sai :D

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s