Vat, sõnusingi ära.

Ostsin umbes kuu aega tagasi uue vihmavarju. Vanal – päris elegantsel, must, ainult õmblused ribide kohal valged – olid lapsed mänguhoos paari ribi ära väänanud ja tundus, et nii ei sünni ringi käia enam. Ega ma liialt kaua uut otsinud, ehkki no kuulge, aksessuariseerimine pole naljaasi, eriti nii suure aksessuaari puhul. Otsustavaks sai kassimuster servas (how predictable). Aga pärast mõtlesin, et miks ma ikka jälle musta ostsin – mina, kes ma järjest värvilisemaid ja tuju turgutavamaid esemeid endale selga ja külge panen. See mina, kes aastaid tagasi kandis ainult musta. Mõtlesin jah, et oleks ikka võinud valida mõne rõõmsa vihmavarju – laimirohelise või mingi lõbusa kirju. Et oleks võinud natuke oodata selle otsusega.

Ja siis lohutasin, et no järgmise ostan siis lõbusa. Et noh, vihmavarjud pole ju nii pika elueaga. Kuigi see eelmine pidas ikka aastaid vastu ja olin temaga väga rahul.

No ja nüüd siis pirukas käes. Eile Miiga raamatukogust tulles murdsingi ühe ribi (see ei saa olla kahemõtteline lause, sest inimesel endal on roided, eks ole). Ja nüüd on ka mu uus vihmavari rääbakas ja murtud tiivaga. Tagatipuks ei anna seda enam korralikult kinnigi panna – nagu seal Baskini sketšis: aga vat see … JALG ei paendu.

Note to self: lisaks värvile süveneda ka vihmavarju konstruktsiooni uurimisse.

Eblakad mõtted: rõõmsavärviline kummiku-vihmavarju combo selleks rusuvaks ajajärguks? Maakummikud – iidsed, kooliaegsed, aga rõõmsalt kollased ja endiselt (jalga)pandavad – on ju maal. Aga eile andis samuti päris kena staažiga tänavaking (heldene aeg, mäletan, kuidas ma Stockmannis kohutavalt kaua kaalusin, kas võtta lihtsalt mustad või mustad PUNASTE ÕMBLUSTEGA, sest need viimased tundusid ikka jube radikaalsed (mühhahaa), ja need ma siis lõpuks veidi valutava südamega võtsingi) mõista, et kuiva jalaga ma enam ringi ei käi.

P.S. Olen unustanud lisada värsket infot meie loomast, kelle suutsime oma raviga reanimeerida ja kes jälle pool ööd oma puuris ringiratast laseb ja kannelt mängib. Oh, küll tal on armsad delikaatsed käpakesed. Ja kui kaunis kõhualune triip! Ja kes sööks armsamalt õunatükki? Pole olemas!!!

Advertisements

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

4 responses to “

  1. Mina lahkusin eile Stockmannist punaste poolsaabastega . Kusjuures üldse ei olnud plaanis neid saapaid osta, aga nad olid ju punased! Mul ei ole vist ühetegi musta kasutamsikõlblikku jalavarju

  2. Anu

    no ma ei saa aru, kust sa küll seda kassistaffi välja võlud… ma eile nägin muide pastelltoonides värvilistest litritest pink pantheri pildiga särki. miskitõttu mõtlesin sinule :) a lahe, et sul on kannelt mängiv hamster :)
    ja veel seda, et meile koolis kogu aeg räägiti, et kondid ja siis ka järelikult ribid on kulinaarne väljend :)

  3. viimatine kassistaff oli taas selver, järve oma kusjuures. aga jah, peaks ehk piiri pidama ja praktilisemaid asju ostma.

  4. Ära jama oma hamstrijuttudega! Ma olen juba piiri peal et endale ka võtta! No lapsepõlvest on liiga toredad mäelstused…Ja ma pealegi mu kassile oleks vaja näidata milline üks tore lemmikloom välja näeb- tassib mulle muudkui sandistatud linde tuppa!Prrrr…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s