1. juuli 2000 õhtul käisin Tartus seni mõistatusliku näoga kemmergu vahet, kuni isa, kes oli koos emaga saabunud meile Jõhvist Tarmo vana beebivoodit tooma, küsis: “Noh, vesi ei jää kinni või?” Ütlesin, et ei jää jah. Aga kuna asi polnud mitte meie Tšehhi kempsupotis, mis jooksma kippus, siis panin jalgade värinal riidesse (vägevalt värisesid muuseas), kutsusime kiirabi (no täielikud saksad, mingeid valusid polnud veel, ja karistuseks raputas massin mind Toome munakividelt üles sõites nii, et seda nägu) ja laekusime haiglasse.

Valutama hakkas millalgi öösel, mingi 2 paiku vist laekus isiklik ämmakas ja kell 6, kui valud hakkasid juba ära tüütama, aga polnud veel kaugeltki talumatud, sain loa pressima hakata. No see võttis ikka jupp aega, aga enne kella 8 pandi üks kummaline soe ja märg pamp mulle sülle ja kästi pepu alt kinni hoida, et maha ei libiseks. Väga imelik tunne oli. Absoluutselt uus tunne. Ja pärast vaatas peeglist vastu väga tõsise ja veidralt valulise näoga noor ema.  Aga paari päeva pärast naistehaigla kõrgest trepist tsiviilriietes alla sammuda, roosa-valgetriibulisse tekki mähitud pamp süles, oli mu elu uhkeim tunne.

Ja täna hommikul saigi meie Mirr kaheksa-aastaseks. Nüüd seisab ees hamstriost!