Oh mind lipakat.

Pühapäeva õhtul pärast superstaarisaadet polnud muud kui üks “Doktor Norman! Kallis doktor Norman!”. Aga esmaspäeva õhtul kuulasin prantsuse keele tunnis sõnu kõrvale veerides Charles Aznavouri, klimp kurgus, ja üritasin laulu lõpuks end sellisesse konditsiooni saada, et pisarate pärast piinlik poleks.

Siin kuulamiseks mõeldud videoversioon, sest kontserdiversioonid näitasid mind juba … täiesti napakana :) Aga sõnad on armsad (ega ma ise aru ei saaks, ikka õpetaja abiga). Järgmisena võiksime me Breli “Ne me quitte pas” ette võtta, siis saaks jälle nutta!

Advertisements

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

3 responses to “

  1. ts

    Triibik, “Ne me quitte pas” ajab isegi siis nutma, kui omal ajal “Klaver põõsas” telediktor Urmas Liiv seda rohkem ette kandis kui laulis…

  2. kodutriibik

    oo, seda ma ei mäletagi. mäletan Signe Kivi über-cooli “Valgesse uttu”.

  3. ts

    Eks tõlge pärines vast Leesilt? “Ära jäta mind, ära jäta mind, ära jäta mind”.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s