Oh mind lipakat.

Pühapäeva õhtul pärast superstaarisaadet polnud muud kui üks “Doktor Norman! Kallis doktor Norman!”. Aga esmaspäeva õhtul kuulasin prantsuse keele tunnis sõnu kõrvale veerides Charles Aznavouri, klimp kurgus, ja üritasin laulu lõpuks end sellisesse konditsiooni saada, et pisarate pärast piinlik poleks.

Siin kuulamiseks mõeldud videoversioon, sest kontserdiversioonid näitasid mind juba … täiesti napakana :) Aga sõnad on armsad (ega ma ise aru ei saaks, ikka õpetaja abiga). Järgmisena võiksime me Breli “Ne me quitte pas” ette võtta, siis saaks jälle nutta!

Advertisements

3 kommentaari

Filed under Uncategorized

3 responses to “

  1. ts

    Triibik, “Ne me quitte pas” ajab isegi siis nutma, kui omal ajal “Klaver põõsas” telediktor Urmas Liiv seda rohkem ette kandis kui laulis…

  2. kodutriibik

    oo, seda ma ei mäletagi. mäletan Signe Kivi über-cooli “Valgesse uttu”.

  3. ts

    Eks tõlge pärines vast Leesilt? “Ära jäta mind, ära jäta mind, ära jäta mind”.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s