Muidugi mõista üldse mitte eputamiseks (keh-keh, pup-pup), vaid lihtsalt ülestähenduse mõttes: it’s official, Miina (3,5) oskab lugeda. Või noh, lühemaid sõnu kokku veerida. Oma nime kirjutab ta juba ammu, ka Mirjam hakkas enne kirjutama kui lugema. Aga Mirril käis see lugemiseklikk ikka üsna hilja, lausa vist viieselt alles – arvestades seda, et temaga me ikka tegelesime. Aga meie pere hirmuvalitseja Mii (mina pole oma pröökamises sugugi usutav) on kogu oma trööbeldamise ja rusikatega vehkimise ja lärmakate arvutimängude ja musitamise ja näpistamise kõrvalt selle nipi kuidagi käppa saanud.

Mul lihtsalt on nii hea meel. Sest ma nii väga armastan lugeda, lapsest saadik. Mirrgi tuli praegu issiga lastekirjanduse teabekeskusest, uus hunnik raamatuid kaasas, ja vuhistas “Paula ja Kassiopeia” (mis tundliku teema tõttu on ainus Paula-raamat, mida ma ostnud pole) ühe raksuga läbi.

13 kommentaari

Filed under Uncategorized

13 responses to “

  1. oi ma olen kade, meie peres käib kõik nii raskelt :(

  2. meil ei paista lugemist või lugemissoovi mitte ühegi nurga alt, vaata, kuidas tahad. mina püüan oma kadedust alla suruda ja end lohutada sellega, et minu laps mängib näiteks sünnitamist :)

  3. kodutriibik

    jah, mul ei mängi sünnitamist, mul vehib rusikatega ja teeb kurja nägu. ei mingeid soostereotüüpe.

  4. Anu

    heh, imelaps! ma olen ka kade, mis kade. ma ise hakkasin ka varakult lugema, aga lapsed seda nägu veel pole. poiss natukene oskab, aga ta on ka 7 juba :)

  5. Einoh ikka põhjus ka, et eputada. Meil Leena 5, ta ütleb ka, et oskab lugeda – näitab ja nimetab sõnas tähti täitsa õieti, aga sellest aru ei saa, et sõna peabki neist nimetatud tähtedest kokku tulema. Sõna võtab peast, suvalise :D

  6. Paula

    Minu poja saab juba kaksteist, aga on kahjuks sõnapimedusega löödud. See on peenema sõnaga düsleksia. Tähti tunneb aga sõna on väga raske neist kokku panna. Huvitav on asja juures see, et inglise keelt loeb ta soravalt. :)
    Õeke õppis suurest kadedusest venna vastu, kes temast kaks aastat varem kooli läks ja aabitsa sai, iseseisvalt viie aastasena lugema ja loeb suure isuga. Moraal: ega ei tea kunagi, kuidas nende lastega läheb.
    Triibikule õnnitlused hästi õnnestunud ja arukate laste puhul!

  7. A Kiisik pani tongue-twisteri võistluse koolis kinni. Eesti keeles võiks seda vist keeleväänamiseks nimetada.
    Ma ütlen, ma olen alati Kiisiku jutust kehvasti aru saanud. Alati peab üle küsima.

  8. 3,5 siis nagu 3 aastane ja 5 kuune?
    Miks mul on jäänud mulje, et ta on minu lapsest vanem :)))…
    aga imelapsena läheb ju kirja küll…. päriselt ka 3 aastane?….

    ja oma nime kirjutab ammu?….päriselt ikka 3 aastane :))))))

  9. eh, mis imelaps. no meil lihtsalt siuksed raamatukoigeenid peres, Tarmo hakkas kolmeselt ja mina neljaselt. ja koledad tähenärijad oleme.

    3,5 nagu … mistandongi, 3 aastat 6 kuud tuli välja. 1. septembril on sünnar. nime kirjutab mõned kuud. eile kirjutas KUIVATATUD TO ja rohkem ei mahtunud paberile ära, aga kuivatatud tomatid on tema lemmiksöök.

  10. aga Paula, see, et inglise keelt loeb soravalt ja eesti keelt mitte – see on küll huvitav. võiks ju arvata, et inglise keel palju raskem, hääldus kirjapildist erinev …

  11. Nirti

    Mina hakkasin ka kolmeaastaselt lugema. Noh, lihtsamaid raamatukesi. Mis tollal ikka oli… “Anu muna” ja “Karuaabits”, aga asi seegi.

    Mäletan, et trükitähed tulid kergelt, aga kirjatähed raskemalt. Veerisin neid kokku, vihastasin kõveriku “g” peale ja tahtsin nurka visata kõike. Aga vanaema ja vanaisa olid mõlemad pedagoogid ja oskasid kuidagi selle meeldivaks teha. Omad nipid-trikid. Näiteks vanaisa palus, et ma talle ajalehte ette loeks, et ta olevat kole väsinud… Mina, hea laps, pusisingi siis lugeda ühte artiklit tund aega. Aga vanaisa kiitis. Ja siis ma salaja ise harjutasin, et uuesti olla hea ja tubli ja taati rõõmustada.

    Vanaema aga sattus ekstaasi kui ma 4-aastaselt lugesin kokku tollase Viljandi bussika katusel oleva sõna: AUTOBUSSIJAAM ja seda soravalt. Sel õhtul oli kodus rullbiskviiti, ma mäletan seda eredalt…

    5-aastaselt lugesin juba Lindgreni. Istusime rongis ja mina lugesin ” Bullerby lapsi”.

  12. inglise keelt on mõnedel kergem lugeda vist sellepärast, et sõnad on nagu pildid. õpid ära pildi “book”, jätad meelde ja siis tunned ta lihtsalt igal pool ära. eesti keeles aga on liiga palju nö. pilte – raamatuga, raamatusse, raamatutestki… kellegi mälu ei suuda neid kõiki meelde jätta, peab ikka tähthaaval lugema. ühesõnaga, inglise ja eesti keele lugemise tehnika on ilmselt erinev. kui ühes on düsleksia, ei pruugi teises olla…

  13. Paula

    Ma olen annushkaga samal arvamusel. Inglise keeles pole täht haaval lugemisest mingit kasu ;), sõna kõlab ikka teisiti. Sestap tunnebki poiss sõnu “näo järgi” ära, aga ta ütleski, et ta ei jõua kõik eesti keele sõnu pähe õppida.
    Lugesin ühest inglise düslektikust, kes loeb hiina keelt soravalt (elas lapsena Hiinas), ilmselt sama printsiip. :P

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s