Kallis Triibik, ka Sinu blogi lugemine on mõnikord mu vaimse tervise järjekordsest kriisist üle aidanud. Ma ennast päris Britney’ga ei võrdleks, tema on meistriklass sel alal, aga pigem olen ennast Peggy Bundy stiilis emaks pidanud. Ma olen lapsevanemana kohutavalt isekas ja vajan ohtralt hingetõmbeaega. Aga Londonis lugesin hotelli hommikusöögi kõrvale üht kohaliku lehe kolumni, kus üks väga tervete vaadetega inimene soovitas igasuguse sedasorti muretsemise (a la kas ma teen temaga piisavalt arendavaid tegevusi, kas ta sööb piisavalt kiudaineterikast toitu jms) asemel oma lapsi lihtsalt armastada. Äkki nii lihtne see ongi?
Kallis Triibik, ka Sinu blogi lugemine on mõnikord mu vaimse tervise järjekordsest kriisist üle aidanud. Ma ennast päris Britney’ga ei võrdleks, tema on meistriklass sel alal, aga pigem olen ennast Peggy Bundy stiilis emaks pidanud. Ma olen lapsevanemana kohutavalt isekas ja vajan ohtralt hingetõmbeaega. Aga Londonis lugesin hotelli hommikusöögi kõrvale üht kohaliku lehe kolumni, kus üks väga tervete vaadetega inimene soovitas igasuguse sedasorti muretsemise (a la kas ma teen temaga piisavalt arendavaid tegevusi, kas ta sööb piisavalt kiudaineterikast toitu jms) asemel oma lapsi lihtsalt armastada. Äkki nii lihtne see ongi?