Jah, põhimõtteliselt võib mu uut mütsi kirjeldada kui kohvikannusoojendajat. Aga ta on türkiissinine ja ta meeldib mulle. Ja omaenda pisikeste pontsakate sõrmedega kudin ta valmis! Selle tähistamiseks ostsin lisaks igateisipäevasele Kroonikale ajakirja Muusa käsitöö-eri. Peakski n-ö vastumürgiks alati midagi kõrgekulmulist ostma. Kuigi, jah, kui Muusas on looke pussnuge valmistavast mehest, siis, pagan, sokutage pildi peale üks nuga ikka ka, mitte ainult mehike oma murumütsiga.

Ajakirjade üle võib muidugi irisema jäädagi. Kas kellelegi veel tundub, et Oma Maitse on igavamaks läinud?

Nojah, aga mütsisaaga sai alguse sellest, et proovisin kaubamaja noorteosakonnas (jah, mingist perverssest huvist käin sealt vahel läbi, seal on nii armsaid värvilisi kulinaid ja tibatillukesi pesutükke, millega mul midagi teha pole) mingit musta mütsilotakat, mis mulle üllatavalt hästi sobis. Kootud mütsid mulle tavaliselt ei sobi, liiga väiksed teevad pea siukseks väikseks kurgikeseks. Ja kootud barett kah miskipärast larhviga ei klapi. Niisiis, must mütsilotakas oli üllatavalt grunge. Aga 280 krooni suvalise ilma vähimagi villagrammita läraka eest tundus ilmselge liialdus. Mõtlesin, et siukse asja olen küll suuteline ise valmis tegema.

Järgmisena niisiis lõngapood. Aga kus ma sain siis musta osta, kui seal oli hoopis türkiis! Mis minu hinnangul pidi mu valge mantliga, kuid ka pruuni majasokupuhvaikaga kenasti sobima. Aga ainult üks tokk. Müüja küll väitis, et peaks piisama, aga kudimise käigus selgus, et nõup. Õnneks kaevasin järgmisel korral kastist ka teise toki välja. Ja siis uhasin aga oma ristkülikut rõõmsalt edasi nagu Sarah Jessica Parker muiste (no müüja väitis, et nii saab ka, et pärast krousid kokku). No vat. Aga krousimisel selgus, et tulemuseks on pikk toru, mis näo ümbert on nitševoo, aga vat kukla pealt … NO TORU! Üks võimalus oleks olnud toru ots lihtsalt sirgelt kinni õmmelda, aga siis oleks ma välja näinud nagu mingi kuradi perssekukkunud päkapikk, pardon my french.

Nii et poolteist õhtut kestnud sulnis käsitöö hakkas mul juba räigelt üle viskama. Tõmbasin aga pool toru üles, otsisin sahtlist välja mitu numbrit väiksemad ringvardad ja krousisin mütsi, hambad ristis, kohvikannusoojendajaks.

Ja ma ütleks, et kohvikannudel on päris hubane olemine.

Ja sallisoolika jagu jäi lõnga veel ülegi.

Tegelikult oli meie peres piiiiiiiiiiiiiiiiiisikese puupea ja suuuuuuuuuuuuuure muhu seelikuga kohvipupe, mida ma aeg-ajalt tavatsesin peas kanda. See kollakas poroloon seal sees ja sulnis kohvilõhn, ei see lähe surmani meelest.

Advertisements

23 kommentaari

Filed under Uncategorized

23 responses to “

  1. Krousi mulle ka üks türkiisne soojendaja, palun. Mu pea ei kannata enam külma, aga sobivat mütsi no netu, noh.

  2. Lõngamari

    Oeh! Mu silme ees püsib pilt pruuni majasokupuhvaika ja türkiissinise kohvikannusoojendajaga kodanikust ja ei taha enam lahkuda :D Aga Oma Maitse koha pealt olen nõus, et jamaks läinud, mis on muidugi ütlemata kurb.

  3. Aga kus on pildid kohvikannusoojendajast ja majasokupuhvaikast?

  4. Anu

    Oma maitse on jah nagu jamam. Ja mütsi pilti oleks küll tore näha olnud :)
    Kusjuures ma ka lapsena panin selle rahvariideseelikuga kohvikannusoojendaja pähe.

  5. ts

    Aga mis Oma Maitses nagu jamam on? Kaanepildid on küll paremaks läinud, vahepeal olid lausa poriste värvidega Baruto ja Sal-Saller, üldse ei isutanud.

  6. ma mõtlen, et sa peaksid kuskilt oma mütsitutiks ikka selle pisikese puupea ka otsima. või omasta mõni tüdrukute nukukene. väga šarmantt oleks ju käia türkiissinise pütsiga, mida kroonib näiteks barbie peakene.

  7. oi millised salajased lapsepõlvemälestused sa nüüd välja kaevasid. meil oli ka sihuke kohvikannusoojendaja huvitava porolooni-kohviseguse lõhnaga.

  8. Tahaks tõesti mütsist pilti näha.O ma maitset pole ma ostnud, kuna mitme kuu tagune ostetud oma maitse on siiamaani tsellofanümbrises. Lubasin endale, et ei ühtegi enne, kui vana on avatud ja loetud. Aga ei ole aega…
    Naljakas, ma ostsin ka nädala tagasi kombinatsiooni muusa-kroonika :)

  9. kodutriibik

    ei, jumalissand, pilti ma ei pane ja end kudujaks ei paku – siin ju puha kudumiskorüfeed koos. aga vanasti tundus OM kuidagi lennukam ja vaimukam. on ehk põhjus tegijate vahetumises?

    senised kaanelood erutasid mind väga – a hiljuti Lydia Rahula … mõtlen, et ahaa, tädi on kõva köögikunstnik! ja loost selgub, et enam-vähem praetud pelmeenid ja võileib singiga. igav lugu oli. ka külaskäigu lugu on kuivetuks jäänud – seda sõbra ülesandmise artiklit uues numbris vist polnudki. jah, kontrollin, oli, aga rohkem oli see siiski ühe restorani promomise lugu .. mulle just meeldis, et n-ö täiesti lambist ja inimene tänavalt võis sinna sattuda.

    õnnepalu mõtisklused kah meeldisid mulle.

    einoh, OMi ostan ikka ja vesistan suud ja annan pühalikke tõotusi midagi sealt teha. ja siis … nagu ikka. praetud pelmeenid ja võileib singiga. niiöelda.

  10. kroonijuveel

    aga viimases Om-s ju õpetabki pelmeene tegema, täitsa plaani on võetud. Minu jaoks oli OM esikaas Barutoga nagu kingitus: Oma Maitse kui uus lemmikajakiri, Baruto kui lemmiksportlane – täiuslikust pildist kroonijuveeli jaoks oli puudu vaid kass kuskil Baruto taustal.

  11. ma ütlen, kui ikka piisavalt tagant torkida hakkab igaüks siin varsti kuduma ;)

    aga ajakirjade koha pealt…. ilmutati meil siin uus pereajakiri ja kui jubedad pildid seal sees olid… ühes numbris, teises numbris… kolmandas ilmus juba kaebekiri kah, et küll teil on koledad pildid ….nii et ei olnudki mina ainuke :)

  12. kk

    Oi, meil on kohvikannusoojendaja olnd kasutusel stiilipeol, kus teemaks Paavsti valimised:).
    Naabrimaja korstnast ootasime aga valget suitsu ja grillisime aias. Väga pull pidu oli :D.
    Pilti! Pilti! Pilti!

  13. Mann

    mulle peale omanikevahetust enam eriti ei meeldi. kuigi tellin ikka. pino, sinijärve, õnnepalu kirjutisest tunnen puudust, persoonilugu võiks olla ikka inimesega, kes kokkamist armastab, mitte a la mul mees teeb süüa jne.

    aga mütsi vaataks ikka.

  14. ehheeeee… mina nägin mütsi…. ja televiisoris :))))
    vaatan mina, et näe üks on veel omale türkiis mütsi kudinud… ja näe see …meie triibik ise :))))

  15. Ma tahtsin ka just öelda, et “ära nägin!” ja väga ilusad toon-toonis kõrvarõngad sinna juurde. Väga lahe.

  16. hee, tänap :) nukupea oli veel puudu. see pole mulle mingi probleem, sest pisi-tšikatilo miina on ohtralt nukke tükkideks rebinud. mingi alakeha just kiikas kuskilt riiulinurgast vastu.

  17. kalake

    A missa televiisoripurgis tegid?

  18. kodutriibik

    kle miski pisike intekas oli.

  19. liis

    kuule kuule,
    aga kui lõngadest juttu ja nii, siis kas sa ei tea, mis on saanud sellest lõngapoest, mis asus kaupsis anni poe (kpl “and” siis) vastas? mul jäi sealt kaht lõnga puudu ja kui läksin soetama, oli pood kadund niikui tina tuhka. pankrott? a kuhu siis lõngad jäid? pankrotihaldur parseldab sugulastele? ja ega neil vist mingit teist müügipunkti ei olnud kah..

  20. ära jama, ma just eelmine kolmaba ostsin sealt oma türkiiskera!!! kas vahepeal on kinni pandud tõesti?

  21. nüüd on seal Liann ja eelmisel kolmpäeval oli ka juba liann. see mis seal enne oli, oli minu meelest müürivahe Filati lõngapoe filiaal. nii et ehk saab siis nüüd Müürivahe tänavalt neid lõngu, mida seal enne müüdi.

  22. ehh, kahju, et mul telkut pole ;)
    ja oma maitsel on muarust nüüd ajakirjade kirjastuse maitse man. maitseb vähem.

  23. just, mann. varem nagu lehvis seal rohkem mingi vabaduse ja vaimukuse vaim.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s