Piluvisioon, ja seegi pekkis.
Äraseletatult: meie telekas hakkab otsi andma. Tükk aega siras keset ekraani mingi pilu, mis hakkas üha laienema. Võrdeliselt läks üha pikemaks teleka ülessoojenemise aeg. Väga põnev oli vaadata tähetantse nii, et näiteks Koit Toome kadus pilusse ja jäigi sinna pikemaks ajaks. Ümberringi plaksutab publik ja välkleb diskokera, aga Koit Toomet (no ma toon näiteks teda ainult, samahästi ka Luisat või Dag-mehikest) netu.
Täna õhtul on “Tantsud tähtedega” juba kuuldemängu kujul. Tuleb ikka uus telekas osta. Sest suvel, kui paistis, et telku ei suvatse enam töötada, saime väga rahulikult hakkama. Aga mõnel valitud hetkel võiks ta ikka töötada. Iseäranis praegusel pimedal aal. Näiteks tahtsin teisipäeval vaadata väärtfilmi, aga kuna pool prantsuskeelse teksti tõlget kadus prakku, siis jäi pooleli.
Aga väärt riist on olnud ja meid kümme aastat truult teeninud. Leedu oma, firma Provision. Mingi tuhat krooni maksis. Ma ei näe põhjust, miks me peaksime edaspidi mõnda muud marki eelistama.
Aa, see on nagu minu vana Nokia taskutelefon, millega ei saanud lõpuks enam helistada ega kõnesid vastu võtta, aga muidu oli tipp-topp riist.
Nojah, meil Tartus ütles kah telekas üles, vaatame arvutiga. Lindistada saab kah.