Eat your heart out, eided! Kui palju on Eestis naisi, kes saavad hoobelda, et tema mehel on rapiirihaav? Tuleb punuda suguvõsalegend, et minu pärast peeti duelli.

Tegelikult ei vaevu keegi minusuguse juustu pärast KAMMIGI välja võtma, rapiirist rääkimata (Tarmo küsis, et miks kammi, õige kah, me ju ei pruugi kumbki kammi, sest meil on nii lühikesed juuksed, aga see tundus kuidagi sobilik, mis siis veel, kommi, kummi?). Nii et korporant astus põrandal vedelenud rapiiri endale lihtsalt jalga. Kuri mõek läbistas vaese nooruki jalaalabaa täpselt kingahõlmade vahelt, kus kröömike ihu kaitsetuks jääb.

Traumapunktis:

– Kas teetanusesüst on tehtud?

– Jah, kaks aastat tagasi, kui mind mutt hammustas.

4 kommentaari

Filed under Uncategorized

4 responses to “

  1. aga minu mees võtab küll… aga häda on selles, et ta oskab sellega vehelda ainult nii, et tegelikult pihta ei lähe…. niisama on ilus vaadata küll… aga tänaval saaks ta haledalt tappa!

    Aga sellest hoolimata on meil kodus üks auguga pusa :)

  2. Oh teid nupsikuid ja kammiseid korporante. Pidi see jalg ikka kõrgele tõusma ja rapiir võlujõul tera püsti seisma…

  3. LuMi

    Minu lemmikvigastus on varbaluumurd ajast, mil ma Tartus üürikas elasin.

    Tulin kuumal suveõhtul Tallinnast, heitsin imeõhukeses öösärgis (oli väga palav ja olin väga noor, noh) magama ja ärkasin selle peale, et trepikojast kostsid kolksatused. Unise peaga taipasin vähemalt tuhvlid jalga pista, aga astusin vapralt trepikotta, sulgesin öösel tekkinud saju ja tuule käes kolksunud koridoriakna… ja kuulsin selja taga korteriukse reetlikku klõpsatust. Käed püsti, kes on elanud snepperlukuga korteris! No näed siis.
    Tormasin küll ukse poole, lüües jala valusasti vastu lävepakku, aga muidugi oli juba hilja. Ühesõnaga, järgnes naabrite uksekella andmine südaöisel ajal. Venelannast pereema laenas mu poolpaljale ihule katteks ühe oma sitskitlitest, pereisa helistas päästeteenistusse ja murdeealine perepoeg jõllitas niisama sealsamas kõrval.
    Päästeteenistus saabus mõne aja pärast nelja Annelinna kortermaja sisehoovi, vintside krigina ja hõigete saatel asuti mu (õnneks) lahtiununenud köögiakna suunas redelit üles kerima. Seni pimedates akendes süttisid üksteise järel tuled, mina tervitasin tibutava vihma käes toasussides ja öösärgis seistes mõttes naabruskonna häid inimesi ja palvetasin, et päästemehed ikka lahtisest aknast sisse saavad.
    Järgmisel hommikul läksin esmalt varba pärast traumapunkti ja seejärel kommikarbiga naabrite ukse taha.
    Kõigi nelja maja elanikele ei hakanud kommi ostma, olin tollal vaene tudeng.

  4. Mina murdsin varbaluu siis, kui ekspoiss mu kogemata voodist välja tõukas. Peretülid, peretülid…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s